See on üks imelik kirjanik.
Kui ma kunagi kaunil noorusajal enne 20. eluaastat lugesin läbi tema "Kusagil lennata" olin ma ühtaegu vaimustusest hingetu ja samas tundsin vajadust sõbrale, kellele raamatut soovitasin, väike eelhoiatus anda, et algus ei ole eriti hea, mõned tegelased on tobedalt joonistatud, aga asi tasub end ära, sest seal on need _teised_ liinid ka.
Selle raamatuga on samamoodi, ainult et hullemini.
Kui "Kusagil lennata" inimtegelased olid lihtsalt natuke liiga coolid ja imepärased ja dramaatilised ja eepilised (s.t. mul pole midagi sünge ja targa vanamehe vastu, kes elab autoromulas, ja selle vastu, et tema ümber koondub teisigi mitte päris igapäevase välimuse ja tegevusalaga inimesi. Aga nad kõik olid kuidagi üleelusuurused ja nende jutud "perekonnast" "üksteise eest seismisest" jms olid selgelt üle vindi. Päris inimesed nii ei suhtle, pagan võtaks!), siis "Südame metsades" oli inimtegelastel esiteks seesama üle-eepilisuse viga ja teiseks olid Hunter ja tema olukord ilmselgelt näpatud Nick Hornby raamatust "Elu edetabelid".
Kusjuures, ma saan aru, et avalikult ja meelega näpatud, sest kuigi ma ei märganud kuskil tänusõnades Nick Hornbyt, oli "Elu edetabelid" niivõrd populaarne raamat, et ma lihtsalt ei suuda uskuda de Lindti olevat piisavalt loll uskumaks, nagu nende kahe raamatu lugejaskond iial ei kattuks.
Isegi kontrollisin igaks juhuks ilmumisaastaid, et äkki näppas Hornby hoopis temalt, aga ei.Saate aru, nad isegi teevad "Südame metsades" !kassette!, kuigi see raamat ilmus aastal 2000, mil isegi muusikapoe friigid enam kassette ei lindistanud, nad lihtsalt kõrvetasid plaadi, kui tarvis! No nii julmalt maha kirjutatud, et nutt tuleb peale!
Aga!
Selle ebameeldiva tõsiasja kõrval, et inimtegelased on jõledad ja ebausutavad ja pealegi veel varastatud, on veel üks asi.
Nimelt: müstilisi tegelasi ja nendega seostuvat joonistab autor ikkagi nii elegantselt, vaba ja loova käega, et ma ei saa raamatut pooleli jätta ning loen ja loen ja loen ja loen ja pärast mõtlen tegelaste peale veel mitu päeva.
Täiesti inimlikud tegelased on parajad klisheed. 2 loetud raamatut näitavad, et Charles de Lindt kirjutab alailma sisse ka mõne imalamat laadi armuloo (kuigi taustal on seni alati olnud ka mõni parem, kargem ja realistlikum), aga tema müütiline maailm on nii lahe!
Kui ta parasjagu ei tunne vajadust inimlugejale kinnitada, et ka tema on midagi väärt (ma arvan, et need ülemäära eepilised inimesed ta raamatutes on just selleks, et lugeja end pahasti ei tunneks ainult tavaline inimene olles), on tal ka head kirjeldused ja ere sõnadevalik ning ta jutustab köitvalt.
Nii et ma jään ootama veel tema raamatuid eesti keeles, sest kuigi neil on ilmselgeid nõrkusi, on nad kokkuvõtteks siiski inspireerivad ja täis tegelasi, keda tahaks ise näha. Kasvõi vilksamisi.
