Selles jutus ilmuvad esimest korda de Linti loomingusse loominimesed. Mitte küll kaarnad ega koiotid, vaid üksainus küülikupäine elukas. Ent linnast koolivaheajaks maakolkasse saadetud teismelisele neiuhakatisele mõjub seegi jahmatavalt.
Urbaniseerunud linnamiljöö vs. vana maailm, kus iidsed olevused veel ringi käivad. Raskete peresuhete tõttu maale onu pere juurde suveks saadetud neiu kohtab mahajäetud küünis kummalist vanaaegselt riides jänesepeaga viiulimängijat, kes annab talle mõistuloo kaudu elule mõtte otsimiseks suuna kätte. Hea.