Sellest teisest, tavainimestele mittehoomatavast maailmast on pärit üks kaardipakk. See näitab teed, aga ei anna vastuseid. Ilmus see ühe tüdruku kätte, kes vilistanult kõikidele, kes halvustasid teda tema nahavärvi pärast, oli rühkinud hariduse poole, mida keegi temalt ei oodanud. Ta jättis saatuse (õigemini tänavate) hoolde oma vähem võimeka lapsepõlvesõbra, ajal mil too teda vajas ning nüüd, pärast mõttetut lõpuüritustega kaasas käinud kära ja tralli, tundis ta tühjust. Tühjust, mida sai täita vaid unustatud soojusega.
Ta otsis sõpra, ja leidis nartsudesse mähitud kubu ühes mahajäetud üürikorteris. Seal veeretasid oma päevi õhtusse linna heidikud. Ja ta leidis oma sõbra tänu kaardipakile, aga see pole loo point. Kui kellelgi huvi, lugegu. Ikkagi, usk, lootus ja armastus on need, millele tasub oma kaart panna.
De Linti võlu on minu jaoks selles, et ta suudab asetada oma meist sõltumatult eksiseeriva maailma kõrvuti selle maailmaga siin janõnda väärtustada igavikulisi tõdesid, mis paraku kipuvad ununema.