«Pabertaat» on üsna tüüpiline kirjaniku tekst. Noh, et loetud ühe romaani, kahe lühiromaani ja kolme jutu põhjal väidaks nii. Tegevus toimub loomulikult selles olematus Ameerika linnas Newfordis, kus on üsna tugevalt veel põlisasukate maagia jälgi. Linn ise on siiski üsna moodne, kuid autor seda eriti ei rõhuta... noh, mainib mingit rikkurite värki, kes miskeid jõeäärseid krunte kokku soovivad osta... noh, on juttu ka miskist muust tehnoloogiast. Autori huvi keskendub siiski pigem kolmele pentsikule ja mitte kõige modernsemale tegelasele. Tütarlaps, kes pisut nõiavõimeid omab, kuid igapäevast elatist teenib siiski portreede joonistamisega avalikes kohtades. Kummaline vanataat, kes on kõva käsi jaapani paberivoltimise (origami) alal... kuid kelle põhitegevuseks on siiski ennustamine. Lühiromaani peategelaseks võib siiski nimetada noormeest, kes tänavatel musitseerib.
Lühiromaani esimene veerand läheb üsnagi kummastavate, kuigi alguses suhteliselt seostamatutena tunduvate kirjelduste nahka. Tegelikult paneb autor tegelasi ja dekoratsioone lugeja jaoks paika. Esimese veerandi lõpuks hakkab lugejale ka intriig kohale jõudma... selgub, et see tänavamuusikust noormees armastab ühte tütarlast, kes kunagi Newfordis on elanud. Ei, tüdruk ei sõitnud ära, vähemasti mitte tavamõttes... ühel ööl tuli minevik tüdrukule järele ning isegi tema töökohas Gypsy Recordsis ei mäletanud seda tüdrukut järgmisel hommikul enam keegi. Lugu käivitubki hetkel, mil objektiivsed asjaolud sunnivad tänavamuusikust noormeest hakkama tõsiselt tegelema oma kallima kadumise asjaolude selgitamisega.
Kuigi selle lühiromaani lugemine pole just kerge tegevus, panen ma hindeks viie – meeldis ja avaldas muljet ning pani mingite igavikuliste teemade üle järele mõtlema. Minuarust eeldabki sellise kirjanduse lugemine õiget hetke ja meeleolu... aga kui sellist teksti lugeda tõesti hea ajastusega, siis on elamus kah garanteeritud. Ka lühiromaani avaldamislugu on autorile hästi tüüpiline: algselt ilmus tekst miski limiteeritud tiraazhiga vihikuna, siis autori jutukogus; vahepeal oli teksti ära ostnud ka «The Magazine of Fantasy & Science Fiction», kus see ka 1993. aasta juulis ilmus. Viimatinimetatud tõsiasi sai aluseks ka vene tõlkele, sest lühiromaan ilmus tõlkena täpselt aasta hiljem eelpoolmainitud ameerika ajakirja vene väljande «Sverhnovaja amerikanskaja fantastika» esimeses numbris.