Kõigest sellest lobisen ma siin seetõttu, et eelpoolmainitud ajakirjas oli Charles de Linti jutustus «Sillad»... täpsemalt, see oli ajakirja kaanelugu, mis tähendas ka Ron Walotsky hurmavat ja Hugo nominatsiooni jõudnud kaanepilti. Ilmselt oli just kena pilt ja autori kummaline nimi põhjused, miks kirjanik kohe meelde jäi... noh, ega jutustuski halb polnud. Lugu on hea, lihtsalt hea, kuid lühiromaani «Paperjack» kõrval oleks viis hindeks küll ilmne liialdus.
Jutustuse sisuks on ühe mitte enam väga noore Newfordi tütarlapse üks öine seiklus, mille käigus talle mõningad asjad enda elust ja ka üldisemalt selgeks hakkavad saama. Tüdruk käis ühe poisiga väljas... tüdruk oli enda arvates selline kompleksivaba... poiss teadis, et see on tüdruk, kes annab kätte küll. Noh, selgus, et tüdruk siiski ei anna... poiss vihastus ja jättis tüdruku maanteele. Nõnda siis tüdruk longibki kodu poole, varjudes aeg-ajalt võsasse, sest on üsna öine aeg ja ringi kihutab palju nokastunud farmitöölistest kollanokki, kes oma kihkudes ehk sedavõrd vaoshoitud poleks, kui oli seda õhtune tantsupartner. Tüdruk longib, tegelikult komberdab, sest jalatsid polnud valitud matkamiseks teepervel. Ning komberdabki mingisse kummalisse linna, kus on kohutavalt palju sildasid...
Vene keeles on jutustus ilmunud ajakirja «Sverhnovaja amerikanskaja fantastika» kolmandas numbris (september 1994). See oli naisulme eri – antud fakt peaks ära määrama ka Charles de Linti (selle numbri ainukese meesautori) jutustuse suundumuse, mis küll kuidagi mu hinnet ei mõjutanud.