Selged paralleelid: „Üksildane oktoobriöö“ ja „Ameerika jumalad“.
Kõik kolm on viieväärilised, neist lendamise raamat kehveim. Aga ikka viievääriline.
Esimene üldistus:
Kui jumaltegelased pärinevad mütoloogiatest, siis inimtegelased kultuskirjandusest – kah omamoodi mütoloogiad.
Minu jaoks on siin inimpeategelane Hank. Sama tegelane kannab „Ameerika jumalates“ Shadow nime ja tegelikult pärineb Raymond Chandlerilt – nimega Philip Marlow. Muidugi on talle poogitud külge paar tänapäeva sobivat tunnust, aga olemuslikult jääb ta samaks (jumalale tänu, ei ole tal lohe- ega tiigri tätoveeringut).
Kõik need fotograafitibid (Lily vist) ja nende aseksuaalsed sõbrad tulevad ilmselt kusagilt naistekatest – ei pole tuttav. Nendega tutvumine De Linti käsitluses ei tekitagi soovi otsida allikaid, nad on ka siin igavad ja lähevad omavahel segi, aga ilmselt on neil mingi austajaskond – ega muidu autor oleks neid juttu sisse toonud. Ikka potentsiaalset lugejate ringi avardada püüdes. „Üksildases oktoobriöös“ oli ka paar tegelast, keda ma varasemalt ei tundnud, sai väga hästi ilma hakkama ja lugu (lugemiselamus) selle all ei kannatanud – vist oleks kannatanud kui tegelaste hulgas oleksid olnud ka Pierrot ja Artemon (nagu tundub lendamise raamatus olevat).
Arusaam näiliste inimtegelaste pärinemisest kultusraamatutest (-filmidest?) tekitas minus tahtmist proovida kedagi Marlow kõrvale, et kes mulle sobiks ja natuke kõrvaldaks suhkruvati imalat maitset – lõpuks valisin välja miss Marple. Nende (kohati ühine) jumalate tegevuse uurimine oleks tore küll. Nende vaheline armulugu! Mmmm…!
Pealegi, kui üks mees armastab naise ilusat hinge, siis miks peaks ta seda va ilusat hinge nägema vaid kõrgete rindade, pikkade jalgade ja vonkleva tagumiku taga…
Tavaliselt kujutatakse ette, et kirjanik peaks looma oma jutte elu ja inimesi vaadeldes ja neisse end sisse tunda püüdes. Ulmekirjanduses kehtivad (kohati?, suuresti?) folkloori reeglid, kus jutustaja jutustab mõnd lugu kuulajatele juba tuttavate tegelastega ja see kas lugu liigitatakse ühte või teise kasti sõltub, samapalju kui jutustajast, ka kuulajast (folkloristist). Pärast ollakse liigitustega hädas – kas trikster tohib esineda naljandis, kui trikster on naljandis, kas ta on siis veel trikster (sest õige jumal ei tohi ju naljandis olla)?
Nii et, julgesti edasi, seltsimehed Eesti ulmekirjanikud – seos eluga võib olla, aga võib ka mitte olla! Miili või Miisu või Rita tegutsemine Eestis ei tähenda lugejatele vajadust (tänast) Eestit ka ära tunda. Aga … kui seda ümbritsevat Eestit ära ei tunta, siis tuleb jutustajameistelikkuses konkureerida Zelasny ja Gailmaniga!
Teine üldistus:
Mulle meeldib Koiott ja mulle meeldib Loki – seal, kust nad pärit on (vastavas mütoloogias). Mõlemad nad on taandatud taustategelasteks.
Ühest küljest, lugu töötab ka nii väga hästi.
Teisest küljest, kui intrigeerivad ja (oma mütoloogias) sümpaatsed tegelased! Minna nendest mööda on andestamatu!
Jagasin oma muret tuttava Lokiarmastajaga, tema ütles, et sellist juttu ei saaks lugeda – Loki on liiga … ebalojaalne, väärastunud huumorimeelega, ja … ja ootamatu.
Ma tõesti ei kujuta ette, mismoodi võiks kulgeda jutt neile väärilist ruumi andes. Tavapärane arusaam heast, kurjast ja tegevuse psühholoogilisest põhjendatusest peaks küll päris pea peale pööratud saama. Aga neid peapealepöörajaid on palju – kolm neist on siin juba nimetamist leidnud. No miks nad siis nii poolele teele on jäänud?
Kirjanikud kardavad miskit tõeliselt suurt ja seda ei saa neile pahaks panna. Eriti seni, kuni tulemus mulle rõõmu pakub.
Natuke uitmõtteid jumalatest:
„Kusagil lennata“ jutust võib leida ka paralleele Jahve käitumisele.
Eelkõige Koiotiga ja tema maailma ümber (paremaks) tegemise kirele.
Jahvelegi tundus, et inimesed (maailm) pole piisavalt hea – tema ideaaliga võrreldes.
Kõiksugused pahade linnade ja suguvõsade hävitamised.
Alguses arvas ta juudid olevat äravalitud rahvas ja pühendas ennast nende õpetamisele. Juutidel läks ajaloos halvasti, nad polnud piisavalt edukad.
Jumal tegi lapse ja ohverdas selle, et juhtida teisi rahvaid oma sõnumi juurde (meenutage Shadow ohverdamist ja selle mõtet) – tulemuseks kristluse levik oma pahupidise halastuse sõnumiga.
Läksid mõned aastasajad mööda ja Jahvele ei meeldinud taas enda loodud tegelikkus – ta otsustas tagasi pöörduda karmi käe poliitika juurde – läks ja laulis Muhameedile ette uue sõnumi kõigile maailma rahvastele.
Millalgi hiljem haaras teda Kaarnalik letargia ja ükskõiksus. Võimalik, et ta kaotas lootuse inimeste suhtes, oma vägisi õnnelikuks tegemise ürituse suhtes – loobudes isegi nende vääritute hävitamisest.
Mulle avastuslik:
Varesetüdrukute ellusuhtumine – elades igavest elu on vist tõesti õigem loobuda murest eilse ja homse pärast ja fännata nätsukomme!
Elu on ilus!
See elu ilus olemise taju tuli vähe paremini välja kui „Ameerika jumalates“ – seal oli lõpp kuidagi nukker ja melanhoolne… Häirivalt Hollywoodlik mitme lõpu ehitamine – igale lugejakategooriale oma lõpp.
Kaksikutest:
Leidub mütoloogiaid, kus algloomine on seotud kaksikutega. Ühes variandis loob üks kaksikutest maailma teise kaksiku kehast, kuidagi on see seotud ka hea ja halb olemisega – vist oli nii, et tapetud kaksikust saab allilma valitseja…
Triksterist:
De Linti eeskujumütoloogiate mõistmiseks on (vist) keskne triksteri mõiste – mina saan sellest aru kui jumalast, kes on naljalembene ja elujanune, kaugelt erinev kristlikust tõsidusest. Taoline jumal on küllalt sage ja ei ole võõras Euroopaski.
Selle kohta allpool paar teksti, mis annavad esialgse ettekujutuse ja juhatavad huvilistele tee edasi:
http://et.wikipedia.org/wiki/Trikster
http://www.ema.edu.ee/vaitekirjad/doktor/Anne_Turnpu.pdf
Need kaks on sellised üldharivad, aga Eesti keeles on olemas ka triksteriteema baastekst, mis pakub selget lugemisnaudingut: „Vembuvana. Jänes. Winnebago lood. Tõlkinud Hasso Krull. Tallinn, 2004, Loomingu Raamatukogu nr 33-35“.
