Autor on juppideks lahti võtnud igivana klišeesituatsiooni — meist tehnoloogiliselt ja oletatavasti ka vaimselt tasemelt tohutult arenenumad tulnukad pakuvad inimestele abikätt, nõudes vastutasuks teatud muudatusi asjade üldises korralduses. Üks tulnukatega näost näkku kohtuvatest diplomaatidest, Ameerikat esindav veteran, kelle jalaproteesi sisse on peidetud tuumapomm, on enam-vähem ainuisikuliselt sunnitud otsustama, kas lahke pakkumise taga varitseb tegelikult orjastamisoht või mitte, nagu ka seda, kas inimkonnale tuleks kasuks häda ja vaesuse likvideerimine võõriku ja ülivõimsa kosmilise lapsehoidja käeviibutuse läbi, või on meie arengu jaoks oluline õppida oma vigadest ning jõuda utoopiasse läbi vaeva ja valu, ent ikkagi omal jõul. Pineva süžee taga peitub kaunikujuline filosoofiline monoloog, mis kutsub kaasa mõtlema ja ehk isegi tegutsema. Väärt kirjandus! Täispunkte ei saa ainuüksi seetõttu, et lõpupähkel osutus minu jaoks veidi liiga kõvaks — ma ei ole kindel, kas sain loost õigesti aru.