Asusin seda romaani lugema ilma erilise eelteadmiseta, kui välja arvata see et varasemad kogemused Crichtoni teostega on enamasti olnud positiivsed. Mind tabas heas mõttes šokk. Kui närida ennast läbi alguse paarist leheküljest biokeemiast, siis läheb lahti selline tapmine ja tagaajamine mille kõrval "Jurassic Park" mõjub nooremale koolieale suunatud meelelahutusena. Kuna tegu on ikkagi Crichtoniga siis on teosel mõistagi tugev teaduslik taust. Seekord saame rohkesti uusi teadmisi entomoloogia ja biokeemia valdkonnast.
Kange tahtmine on sisust väga põhjalikult mitte rääkida, sest ma ei tahaks järgmiste lugejate jaoks üllatust rikkuda. Aga teisest küljest jällegi ei suuda sellest päriselt hoiduda... Öelgem siis lihtsalt, et telekavas olen näinud samal teemal tehtud koguperekomöödiaid, reaalsus aga on selles vallas märksa julmem ja annaks ainet pigem õudusfilmi jaoks. Siinsamas meie kõrval eksisteerib nimelt üks täiesti teine maailm, mille kohta meil on (autorite arvates) hämmastavalt vähe teadmisi, arvestades kui lähedal see meile tegelikult iga päev on. Kui vaid mõningate teaduse edusammude toel õnnestub sellesse maailma siseneda, siis avastame et Emake Loodus on kõike muud kui hoolitsev lapsevanem ja meie ellujäämise aega selles maailmas saab tõenäoliselmalt mõõta tundides kui päevades... isegi kui me oleme Michael Crichtoni romaani kesksed tegelased.
Teoses esineb küll minu meelest paar loogika-apsu, aga lähemalt ei saa neid liigselt loo sisusse laskumata lahata, nii et las nad olla. Nendest hoolimata on hindeks selle aasta kṍige kindlam 5.