Michael Crichton

Raamat on vormistatd kellegi X saj. araabia ränduri Ibn Faldani reisikirjadena, mis käsitlevad tema reisi Skandinaaviasse, viikingite maale.

Kui tavaliselt on sedasorti seiklusjuttude aluseks mingi kogus (geograafilisi, ajalooliseid) fakte ja resultaadiks ilukirjanduslikus vormis teos, siis Crichton on teinud risti vastupidi. Raamatu aluseks on ei miski muu kui Beowulfi myyt. Crichton on võtnud reaalsest ajaloost vaese araablase ja pannud tolle suhu kyllalt kuivalt ylestähendatud ja kommenteeritud jutustuse mis käsitleb (justnagu) reaalseid syndmusi mis oleksid teoreetiliselt võinud aluseks olla hilisemale Beofulfi loole.

Kui praktiliselt kõigi Crichtoni raamatute puhul on piir populaarteadusliku ja ilukirjanduse vahel kohati kyllalt ähmane, siis selles raamatus on too tendents viidud oma loogilise lõpuni. Vähe sellest, et mina kui lugeja praktiliselt kogu raamatu vältel õieti sotti ei saanud, et mis seal kirjutatust nyyd ikkagi ajalooliseks faktiks kvalifitseerub.. raamatu järelsõnas kirjutab Crichton ise, et paar aastat peale raamatu kirjutamist oli ta oma kasutatud kirjanduse loetelu alusel miskeid materjale yritanud otsida. Paaritunnise edutu tuhnimise järel jõudnud ta järeldusele, et ka too kirjanduse loetelu oli ilmselt yks raamatu fiktsionaalseid osasid ;)

Raamat ja eriti too tohutu tohuvapohu fakti/fiktsiooni piirimail olid kyll piisavalt originaalsed ja andekad aga viite tegelikult vist välja ei vea. Ytleme neli pluss.

Kuiv, igav, kroonikalaadne. Eriti käisid närvidele joonealused märkused, mida leidus palju, ja mis pidid autori fantaasiale "teaduslikkust" juurde andma. Iseenesest lugu polnudki paha, ainult vormistamine jättis soovida. Romaani põhjal valminud film "13. sõdalane" oli hoopis parem, kuigi sealt oli välja jäetud romaanis iga natukese aja tagant toimuvad seksorgiad orjatüdrukutega. Filmi ei suutnud ära rikkuda isegi Banderas.

Hinnet võib tegelikult lugeda kas kolmeks mitme plussiga või neljaks pika miinusega.

Nüüd, kus romaani lõpuks läbi lugesin, olen kahjuks sunnitud Lauri arvustusega nõustuma... nagu ka hindega, mis jääks tegelikult samuti "kolme" ja "nelja" vahele. Põnev lugu, ent kuivalt ja igavalt kirja pandud.

Süzhee on hästi lineaarne põnevuslugu, mille juures pole suuremat arvustada.

Miski vana nali ütleb, et lõbumajas maksab kõige rohkem koht, kust saab piiluda seda, kes piilub. Kas just sellest lähtudes, aga midagi niisugust on autor konstrueerinudki. Pakkudes seda, mida ta näeb, kui ta kaasaegset ajalooteadust (vms) kasutades vaatab araablast, kes oma kultuurikontekstist lähtudes vaatab Beowulfi.

See konstruktsioon võiks olla suurepärane, aga kahel imho puuduval eeldusel. Esiteks peaks lugeja tundma algupärast Beowulfi. Et siis rõõmustada teisenenud nimesid ära tundes või imestunult pead vangutada – ah siis et draakon tuli sedapuhku enne kui ema, ah siis niimoodi... Ja teiseks peaks lugeja tundma koraani, et mõista, miks jutustaja mõnele asjale pöörab tähelepanu ja mõnele mitte. Vaikus peaks olema siin niisama kõnekas kui valjuhäälne imestamine.

Niisiis, lihtsameelsem (?) autor lisaks joonealused märkused, selgitamaks õhtumaisele lugejale idamaist kultuurikonteksti, millest lähtudes tekst on saanud just selline. Selle asemel on Crichton eelistanud koomilist efekti, katkestades suvalistel hetkedel tegevuse käiku hämmastavalt vähetähtsate pseudoajalooliste märkustega. Aga ehk ongi nii parem, sest Beowulf ise, nagu öeldud, oli ju siiski üsna igav.