Kasutajainfo

Michael Crichton

23.10.1942-4.11.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Michael Crichton ·

Eaters of the Dead

(romaan aastast 1976)

eesti keeles: «13. sõdalane»
Tartu «Fantaasia» 2009 (Sündmuste horisont, nr 14)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.1
Arvustused (10)

Raamat on vormistatd kellegi X saj. araabia ränduri Ibn Faldani reisikirjadena, mis käsitlevad tema reisi Skandinaaviasse, viikingite maale.

Kui tavaliselt on sedasorti seiklusjuttude aluseks mingi kogus (geograafilisi, ajalooliseid) fakte ja resultaadiks ilukirjanduslikus vormis teos, siis Crichton on teinud risti vastupidi. Raamatu aluseks on ei miski muu kui Beowulfi myyt. Crichton on võtnud reaalsest ajaloost vaese araablase ja pannud tolle suhu kyllalt kuivalt ylestähendatud ja kommenteeritud jutustuse mis käsitleb (justnagu) reaalseid syndmusi mis oleksid teoreetiliselt võinud aluseks olla hilisemale Beofulfi loole.

Kui praktiliselt kõigi Crichtoni raamatute puhul on piir populaarteadusliku ja ilukirjanduse vahel kohati kyllalt ähmane, siis selles raamatus on too tendents viidud oma loogilise lõpuni. Vähe sellest, et mina kui lugeja praktiliselt kogu raamatu vältel õieti sotti ei saanud, et mis seal kirjutatust nyyd ikkagi ajalooliseks faktiks kvalifitseerub.. raamatu järelsõnas kirjutab Crichton ise, et paar aastat peale raamatu kirjutamist oli ta oma kasutatud kirjanduse loetelu alusel miskeid materjale yritanud otsida. Paaritunnise edutu tuhnimise järel jõudnud ta järeldusele, et ka too kirjanduse loetelu oli ilmselt yks raamatu fiktsionaalseid osasid ;)

Raamat ja eriti too tohutu tohuvapohu fakti/fiktsiooni piirimail olid kyll piisavalt originaalsed ja andekad aga viite tegelikult vist välja ei vea. Ytleme neli pluss.

Teksti loeti inglise keeles

No minu jaoks veab viie välja küll!

Crichton on üldse väga omamoodi fenomen...tema neljast loetud romaanist pean "Koolnuõgijaid" kõige paremaks. Väljemõeldise ja kroonika vahel pendeldamine; teadus ja ebateadus; haarav süzhee, põnevuskirjanduse võtted jne on kõik Crichtonile väga omane. Tal on sünnipärane jutuvestja anne ning taip lugudesse põimida väljamõeldist segamini reaalsusega. Tulemus on veenev.

See romaan oli pikka aega Crichtonil üks vähem tuntumaid aga lugejate massid jõudsid selle juurde tagasi peale seda, kui muud romaanid olid bestselleriks saanud. 90-ndatel on "Koolnuteõgijad" mitu uustrükki üle elanud; hiljuti valminud film toob menu veel juurde.

Tegu on väga omapärase romaaniga. Aluseks on võetud tõepoolest Ahmad ibn Fadlani "Risala" ehk reisikiri missioonist Bulagrite valitseja juurde. See kroonika on oluline ajalooallikas, seal kirjeldadakse oguuside, hasaaride, kiptshakkide, bulagrite jne kombeid ja tavasid, kohalikku poliitikat jne. Isegi "Hõbevalges" on ibn Fadlani tsiteeritud...paraku aga nagu kõik allikad seal, on araablase teksti tõlgendatud autori luuludele sobilikus suunas.

Ibn Fadlan kohtas Bulgaris(tänapäeva Tatarstan VF-is) viikingeid...ilmselt Rootsi päritoluga metsikuid kaubitesejaid. Araablase jaoks oli tegemist vapustava kogemusega; ibn Fadlan kirjeldab pikalt rus`ide viise ja tavasid. On tunnistajaks ka laevaga põletusmatusele.

Senimaani on romaanitekst ibn Fadlani kergelt muudetud stiliseering. Ainult selle vahega, et tegevus ei leia aset mitte Bulgaris, vaid kuskil allpool Itili (Volgal). Siis saabub viikingite juurde sõnumitooja Põhjast Wulfgar. Häda ja õnnetus on saabunud, otsitakse kangelast. Nõid ütleb, et ka araablane peab kaasa minema - sõdalasi peab olema 13 ja üks neist võõramaalane.

Siit siis algabki väljamõeldis ja üleminek tekstis on selgelt tunda. Crichton üritab küll säilitada ibn Fadlanile omaseid väljendusi ja stiili, ent kogu edasine stoori on liiga läbimõeldud ja konstrueeritud...ilukirjanduslikumalt kirja pandud ja põnevam. Autor küll vigurdab igasugu joonealuste märkustega; kurdab kui mitmetähenduslikult võib tõlkida ibn Fadlani "originaali" jne...

Viikingite peamehe nimi on Bulywif. Teda kutsub kuningas Rothgar, kelle maale on tunginud "wendol"... Tulen tuttav ette? Just, just Beowulf ja Hrothgar ja Grendel. Crichton jutustab araablasest diplomaadisuu läbi esimest inglisekeelset romaani, mis pandi kirja vanematest Taani kuningate seiklusest.

Ega "Beowulf" ka täpselt ütle, kes Grendel oli...Crichtoni wendol on ilmselt neandertaanlike tunnustega rass; keda kromanjooni inimene välja ei tõrjunud. Õuduse ja teaduse segu, sest lõplikud vastused jäävad andmata. Ka gnoomide juures käiakse nõu küsimas.

Üldiselt väga hea romaan; mitte ainult seikluskirjandus; ka tegelaste omavaheline suhestatus on läbimõeldud ja kandev. Ibn Fadlan peab veidi redigeerima oma ettekujutusi barbaritest ja viimased ka mökust araablase suhtes, kellest kujuneb hea sõjamees.

Suurepärane romaan! John McTiernani tehtud film Antonio Banderasega peaosas polnud sugugi halvem.
Teksti loeti inglise keeles

Kurat, Golikov on kõik ära öelnud - eelarvustajaga 100% nõus. Ja film "13. sõdalane" oli kah väga hea.
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaoks veab kahjuks välja ainult kolme!

Kuiv, igav, kroonikalaadne. Eriti käisid närvidele joonealused märkused, mida leidus palju, ja mis pidid autori fantaasiale "teaduslikkust" juurde andma. Iseenesest lugu polnudki paha, ainult vormistamine jättis soovida. Romaani põhjal valminud film "13. sõdalane" oli hoopis parem, kuigi sealt oli välja jäetud romaanis iga natukese aja tagant toimuvad seksorgiad orjatüdrukutega. Filmi ei suutnud ära rikkuda isegi Banderas.

Hinnet võib tegelikult lugeda kas kolmeks mitme plussiga või neljaks pika miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Minu esimene tutvus käesoleva romaaniga oli muidugi ekraniseering, mida nägin esmakordselt teismelisena kinos... jättis ikka väga võimsa mulje ja hiljemgi sai üle vaadatud. Toona oleksin kindlasti heameelega lugenud ka romaani, ent ei osanud veel piisavalt hästi inglise keelt, ja eestikeelset tõlget polnud.

Nüüd, kus romaani lõpuks läbi lugesin, olen kahjuks sunnitud Lauri arvustusega nõustuma... nagu ka hindega, mis jääks tegelikult samuti "kolme" ja "nelja" vahele. Põnev lugu, ent kuivalt ja igavalt kirja pandud.

Teksti loeti eesti keeles

Vaese mehe Poul Anderson. Pärisajaloolane polnud neist küll kumbki, aga PA oli vähemalt harrastusajaloolane ja pikalt Põhjala temaga tegelenud. Vahe annab ootuspäraselt tunda: antropoloogilisi tähelepanekuid ei suuda MC ibn Fadlanile omistatavas fiktiiivses osas araablasele omases kvaliteedis konstrueerida; PA, ma arvan, oleks suutnud.

Süzhee on hästi lineaarne põnevuslugu, mille juures pole suuremat arvustada.

Teksti loeti eesti keeles

Esimesena nägin filmi ja see oli nii halb, et ma mõtlesin, kas raamatut üldse loengi. Kuna Crichton mulle üldiselt meeldib, siis ikka lugesin. Raamat oli väga hea. Lausa suurepärane. Ma raatsin harva eestikeelseid raamatuid osta aga selle eest võib küll raha välja käia.
Teksti loeti eesti keeles

Lähtepunktiks oli niisiis küsimus, kas “Beowulf” on igav. On küll. Autor on püüdnud seda teisiti jutustades vähem igavaks teha. Jõudes kohati umbes sellele tasemele, kus oli Robert Howard. Kas just üllatav, aga Conan on kaasaegse lugeja jaoks umbes niisama igav kui Beowulf. Mis teisest küljest viib julgustavale mõttele, et kirjandus, lugude jutustamise kunst, siiski areneb.

Miski vana nali ütleb, et lõbumajas maksab kõige rohkem koht, kust saab piiluda seda, kes piilub. Kas just sellest lähtudes, aga midagi niisugust on autor konstrueerinudki. Pakkudes seda, mida ta näeb, kui ta kaasaegset ajalooteadust (vms) kasutades vaatab araablast, kes oma kultuurikontekstist lähtudes vaatab Beowulfi.

See konstruktsioon võiks olla suurepärane, aga kahel imho puuduval eeldusel. Esiteks peaks lugeja tundma algupärast Beowulfi. Et siis rõõmustada teisenenud nimesid ära tundes või imestunult pead vangutada – ah siis et draakon tuli sedapuhku enne kui ema, ah siis niimoodi... Ja teiseks peaks lugeja tundma koraani, et mõista, miks jutustaja mõnele asjale pöörab tähelepanu ja mõnele mitte. Vaikus peaks olema siin niisama kõnekas kui valjuhäälne imestamine.

Niisiis, lihtsameelsem (?) autor lisaks joonealused märkused, selgitamaks õhtumaisele lugejale idamaist kultuurikonteksti, millest lähtudes tekst on saanud just selline. Selle asemel on Crichton eelistanud koomilist efekti, katkestades suvalistel hetkedel tegevuse käiku hämmastavalt vähetähtsate pseudoajalooliste märkustega. Aga ehk ongi nii parem, sest Beowulf ise, nagu öeldud, oli ju siiski üsna igav.

Teksti loeti eesti keeles

Crichtonile meeldib tihtilugu fakti ja fiktsiooni sedasi kokku segada, et vaene lugeja ei saa aru, mis on reaalselt olemas ja mis autori poolt välja mõeldud. Käesoleva raamatu järelsõnast tuleb välja, et lugupeetud autor astus ise lõpuks ka enda poolt kaevatud auku. Igati tore teadmine, aga see selleks! "13. sõdalase" näol on tegemist on siis klassikalise müüdi tänapäeva traditsioonidele vastava ilukirjandusliku töötlusega. Aluseks "Beowulf". Innustust sai autor selle kirjutamisel vestlusest sõbraga, kes väitis, et kangelaseeposed on praegu üsna tüütu lugemisvara. Crichton tahtis tõestada vastupidist. Jutustamislaad võib küll ajale jalgu jäänud olla, kuid loo põhiolemus on endiselt huvitav. Minu arust kinnitab "13. sõdalane" tema argumenti üsna hästi. Põnev süžee, mida ilmestab Crichtonile omane pseudoteaduslik esitamisviis. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019

Autorite sildid: