Kasutajainfo

Michael Crichton

23.10.1942-4.11.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Michael Crichton ·

Congo

(romaan aastast 1980)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
0
3
1
0
Keskmine hinne
3.714
Arvustused (7)

Esiteks. Kõik kes te selle raamatu järgi tehtud filmi peale kõigi available jäsemetega oma peadest haarasite ja omale kinost raamatu kohta hirmsa eelarvamuse kaasa saite - unustage see film ära! Crichtoni raamatud on yldse teistsugused ja way paremad kui nende järgi tehtud filmid. Congo puhul aga on see vahe viidud ekstreemsuseni.

Raamat on hea. Mõneti sarnase ylesehitusega nagu Jurassic. Ainultet parem. Nagu Jurassicuski tekib kohati probleeme vahe tegemisega, kus lõpeb populaarteaduslik ja kust algab fiction. Kusjuures syzee on isegi pingelisem kui Jurassicus või isegi Andromeedas. Ja polegi vaja mingeid õnnetuid saurusi või H-bommi.

Kui midagi ette heita, siis võibolla seda, et lõpp kiskus natuke klisheelikux. Klassikaline katatroof, mis kogu värgi laavaga yle kallab. Selles mõttes olex võinud midagi originaalsemat välja mõelda. Aga igas muus mõttes oli raamat igati nauditav. Rebib minu jaox Andromeedaga Crichtoni parima raamatu auväärse koha pärast.

PS! Pärast mõneaastast vaheaega korrigeerisin hinde neljalt viie peale. Raamat on selle igati ära teeninud.

Teksti loeti inglise keeles

Jah, nii see on, et Crichtoni romaanide järgi tehtud filmid jäävad kõvasti alla romaanidele endale. Aga eks see ole enamiku raamatu-filmi suhe. Igastahes on tegu tempoka raamatuga, mis on pikitud teaduse uusimaid avastusi seletavate lõikudega. Kohati tekkis mulje, et Crichton on kaasaja Jules Verne. Soovitan lugeda!
Teksti loeti inglise keeles

Jah, filmi kunagi nägin - oli kõvasti üles reklaamitud - kuid sisu poolest harilik-igav massitoodang. Crichtoni romaan on ka massidele mõeldud, ent õnnetust filmist igast asendist parem. Filmis kadus ära Crichtonile ainuomane oskus segada tegelikku elu väljamõeldisega; olemasolevaid teadusesaavutusi kunstlikelt edasiarendatuna ning pakkuda seda kõike - muie suunurgas - kui mõnd dokumentaalseikadel põhinevat reportaazhi.

“Congo” on kui moodne “Kuningas Saalomoni kaevandused”. Aafrika dzhunglis hukkub teemandiekspeditsioon, kuid kaamera edastab instituuti pildi laipadest ning (paistab et) mõrtsukgorillast. Päästemeeskond võtab “saadikuna” kaasa viipekeeles suhtleva gorilla Amy, kes unenägude ajel joonistab geneetilise mälu järgi pilte mingist dzhunglilinnast. Romaan ongi selline reisikiri; kõigile põnevusjutu kaanoneile vastav (võidujooks aja ja vastaspoolega; pääsemised kannibalide käest jms.), mille käigus tehnika viimase sõna järgi varustet ekspeditsioon avastab kadunud Zinji linna ning selle iidsed valvurid.

Crichton eksperimenteerib arvutite ja tehnika kasutamisega; romaan on ka väga informatiivne, taustauuringud on muljetavaldavad. Saame teadmisi nii ajaloost, geodeesiast, geograafiast, zooloogiast jne. Muidugi primaatidest ja gorilladest on kõige rohkem juttu. Amy’t on kujutatud kapriisse noore ahvineiuna… tegelikult ongi tema romaanis kõige elavam karakter.

Aga minule väga meeldis. Crichton on küll ajaviide, ent huvitavate teadmiste hulk – no ja ulmelised ideed ka – jäävad lõpuks rohkem meelde, kui tavapärased seiklused.

Teksti loeti inglise keeles

Kui ma nädala eest antikvariaadist selle raamatu soetasin, polnud põhjusteks mitte ainult võileivahind ja mu nõrkus Aafrika-teema vastu, vaid ka BAASis ilmunud kiitvad kommentaarid. Kahjuks (või õnneks) ei saa kiitusega ühineda.

Autor on püüdnud romaanis sisalduva tehnilise külje üksikasjalikult ära seletada: arvutid, ahvide märgikeel, jne., aga miskipärast ei laiene loogiline põhjendatus sündmuste käigule. Kui "Kuningas Saalomoni kaevandustes", "Kapten Granti lastes", "Viieteistkümneaastases kaptenis" ja Livingstone´i ning Stanley reisikirjades (mis kõik näivad Crichtoni tausta mõjutanud olevat) juhtub ka igasuguseid ägedaid ja põnevaid asju, siis neid saab ikka tõsiselt õigustada: esiteks on loetletud raamatutes esitatud sündmused hajutatud paljude kuude või isegi aastakümnete peale; teiseks, hinnaalandust tuleb teha nende teoste kirjutamise aega arvesse võttes. Aga Crichtoni lugu toimub umbes 8 päeva jooksul. Kaheksa päeva! Selle aja jooksul peab uurimisgrupp õhulahingu kodusõjas Zairi mässulistega, langeb jõehobude rünnaku ohvriks, kohtub mürgitet nooleotsi relvadena kasutavate pügmeedega, on kannibalismi tunnistajaks, hüppab langevarjudega, elab üle vulkaanipurske, avastab iidse linna ja uue loomaliigi, jne. jne. Kui lõpuks põgenetakse ürgmetsast õhupalliga, milles kasutatakse juhuslikult leitud gaasi, hakkasin närviliselt naerma. Näib, et autor on võtnud niipalju Aafrikaga seotud stampe kokku kui talle parajasti pähe tuli ja pannud nad järjest oma raamatusse kirja. Tagantjärele mõtlen, et isegi pealkiri - Congo - on sõna, mis peaks lugejale seonduma "salapärase" ja "metsiku" mandriga. Samas ei suutnud ma kuidagi tabada, et Crichton kirjutanuks teadlikku paroodiat.

Ja see ninnu-nännu suhe gorilla ja tema kasvataja vahel. Vähe sellest, et see on küllaltki ebausutav, selline pidev tundlemine ahvi ja inimese vahel näis mulle lihtsalt haiglane; eriti sellel taustal, et autor ei olnud seda teadlikult haiglasena kujutanud; samuti arvesse võttes, et erinevalt ahvi tervise ja elu hädadest suhtuti inimeste elusse kui millessegi täiesti tühisesse. Väljaspool Elliotti-Amy suhet näivad kõik muud inimesed tuimad robotid olevat.

Ei ole ma küll hästi kursis ahvide märgikeelega, aga miskipärast arvan, et oli viga anda gorilla sõnumeid edasi otseses kõnes. See jättis mulje, et ahv mõtleb verbaalselt, mis on ebatõenäoline.

Ja lõpuks - ei suutnud autor edasi anda ehedat Aafrika-miljööd. Ma ei ole ise küll Mustal Mandril käinud, aga mitmete raamatute-reisikirjade puhul olen tundnud midagi erilist. Ei tea, kas kirjanik püüdis anda edasi enese loetut või reaalselt kogetut?

Teksti loeti inglise keeles

Kümmekond aastat tagasi jõudis kinoekraanidele linateos nimega "Congo". Põhines see menukirjanik Michael Crichtoni samanimelisel bestselleril. Ütleme nii, et film oli paras käkk ning kahjuks on seda ka raamat. Raamatu põhilisteks puudusteks on kindla peategelase puudumine ning kirjanikuhärra talumatu stiil. Ilmselgelt on autor innustust saanud mitmetest Aafrika teemalistest teostest, alates vanast heast Tarzanist ning lõpetades mitmesuguste reisikirjadega ning üritanud kõiki asju teaduslikult lahti seletada. Lugeja valgustamine on küll igati kiiduväärt tegevus, kuid kui seda teha pidevalt, siis hävitab see igasuguse tempo. Lisaks meeldib Crichtonil ka sündmustest tihti ette rutata ning jutustada asjadest, mida pole veel olnud. Põnevusele selline lähenemine igatahes eriti hästi ei mõju. Kolm
Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult polnud selles raamatus midagi, mis oleks mulle meeldinud. Aegunud teadus, igavad tegelased (jah, ka imegorilla Amy), läbimõtlemata sündmused, põhjendamatud seiklused (kõlab küll jaburalt, ja seiklused mulle üldiselt meeldivad, aga antud raamatus tundusid nad kuidagi valed), kahtlased pääsemised, jaburad avastused. Kuskilt ei saanud nagu kinni hakata, nii ma siis libisesin kogu teosest täiesti üle.
Teksti loeti inglise keeles

Alailma avastan baasi arvustusi lugedes mõne ürgvana teose, mida enda meelest olen mitte ainult lugenud, vaid isegi arvustanud, aga võta näpust...
Noh, nägin filmi. See tekitas tunde, et raamat peab päris hea olema. Ilma irooniata -- oli päris hea hulk päris häid ideid, ja see, et filmilindi täistegijad sellest oma tavalise ajutu käki teevad... nojah. Mul on autorisse üldse kahtine suhtumine ja seega -- vabandust -- ei suuda ma ühtki tema teost vaadelda vabana kontekstist. On vaimustavaid raamatuid ja on... kommertsi. Kui ta neis viimastes ka meelega vindi üle keeras ja lugejat narritab, siis -- veelkord vabandust -- olen ma liiga juhm, et seda mõista. Kui autor lihtsalt mõtiskleb mingil teemal ja selle enam-vähem vabalt kirja paneb - ok; kui ta meeleheitlikult üritab pikka ja põnevat raamatut kirjutada... taas nojah... MA isegi ei oska öelda, mis mulle Congo puhul kõige rohkem vastu hakkas. Võib-olla just traagelniitide piinlik katmatus -- tegelaste jabur käitumine, imelised juhused ja mingi... ei tahaks nii halvasti öelda, aga hala. Mõnes mõttes oli raamat tore -- mul tuli isegi pähe, et ega ta ometi aurupunki ei ürita kirjutada. Võimalik, et teatud meeleolus oleks see imeline rabelemine nauditav olnud, aga kui sellel üritatakse lisada mingit teaduslikkust ja "õiget" suhtumist inimestesse, loodusesse... Aafrikasse?... ma ei tea. Ehk siis ükski asi eraldi võttes ei olnud halb, aga tulemus pani õlgu kehitama.
Või on asi selles, et see on juba kurat teab mitmes raamat, kus MC-l on "targad", teatud mõttes aga lausa üleinimlikud, isegi saatanlikult taibukad loomad... Ja mitte ainult tema. Aga välja ei tule väärkoheldud loom, vaid puudega inimene. Ja mingil tasemel muutub see võikaks -- just see vastuolu, et autor (mitte ainult MC) ei suuda kirjeldada võõrast ebainimlikku mõistust, vaid sisuliselt veab inimsuse läbi kõverpeegli. Üle lugedes -- ei ole parim seletus, aga siin arvustuses ei ole vast õigeim koht seda pikemalt lahata.

Kokkuvõtteks -- ma ei ole kindel, kas julgeksin seda teost kellelegi soovitada, kuigi lugemist otseselt ei kahetse.

Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2020
september 2020
august 2020
juuli 2020
juuni 2020
mai 2020

Autorite sildid: