Michael Crichton

Esiteks. Kõik kes te selle raamatu järgi tehtud filmi peale kõigi available jäsemetega oma peadest haarasite ja omale kinost raamatu kohta hirmsa eelarvamuse kaasa saite - unustage see film ära! Crichtoni raamatud on yldse teistsugused ja way paremad kui nende järgi tehtud filmid. Congo puhul aga on see vahe viidud ekstreemsuseni.

Raamat on hea. Mõneti sarnase ylesehitusega nagu Jurassic. Ainultet parem. Nagu Jurassicuski tekib kohati probleeme vahe tegemisega, kus lõpeb populaarteaduslik ja kust algab fiction. Kusjuures syzee on isegi pingelisem kui Jurassicus või isegi Andromeedas. Ja polegi vaja mingeid õnnetuid saurusi või H-bommi.

Kui midagi ette heita, siis võibolla seda, et lõpp kiskus natuke klisheelikux. Klassikaline katatroof, mis kogu värgi laavaga yle kallab. Selles mõttes olex võinud midagi originaalsemat välja mõelda. Aga igas muus mõttes oli raamat igati nauditav. Rebib minu jaox Andromeedaga Crichtoni parima raamatu auväärse koha pärast.

PS! Pärast mõneaastast vaheaega korrigeerisin hinde neljalt viie peale. Raamat on selle igati ära teeninud.

“Congo” on kui moodne “Kuningas Saalomoni kaevandused”. Aafrika dzhunglis hukkub teemandiekspeditsioon, kuid kaamera edastab instituuti pildi laipadest ning (paistab et) mõrtsukgorillast. Päästemeeskond võtab “saadikuna” kaasa viipekeeles suhtleva gorilla Amy, kes unenägude ajel joonistab geneetilise mälu järgi pilte mingist dzhunglilinnast. Romaan ongi selline reisikiri; kõigile põnevusjutu kaanoneile vastav (võidujooks aja ja vastaspoolega; pääsemised kannibalide käest jms.), mille käigus tehnika viimase sõna järgi varustet ekspeditsioon avastab kadunud Zinji linna ning selle iidsed valvurid.

Crichton eksperimenteerib arvutite ja tehnika kasutamisega; romaan on ka väga informatiivne, taustauuringud on muljetavaldavad. Saame teadmisi nii ajaloost, geodeesiast, geograafiast, zooloogiast jne. Muidugi primaatidest ja gorilladest on kõige rohkem juttu. Amy’t on kujutatud kapriisse noore ahvineiuna… tegelikult ongi tema romaanis kõige elavam karakter.

Aga minule väga meeldis. Crichton on küll ajaviide, ent huvitavate teadmiste hulk – no ja ulmelised ideed ka – jäävad lõpuks rohkem meelde, kui tavapärased seiklused.

Autor on püüdnud romaanis sisalduva tehnilise külje üksikasjalikult ära seletada: arvutid, ahvide märgikeel, jne., aga miskipärast ei laiene loogiline põhjendatus sündmuste käigule. Kui "Kuningas Saalomoni kaevandustes", "Kapten Granti lastes", "Viieteistkümneaastases kaptenis" ja Livingstone´i ning Stanley reisikirjades (mis kõik näivad Crichtoni tausta mõjutanud olevat) juhtub ka igasuguseid ägedaid ja põnevaid asju, siis neid saab ikka tõsiselt õigustada: esiteks on loetletud raamatutes esitatud sündmused hajutatud paljude kuude või isegi aastakümnete peale; teiseks, hinnaalandust tuleb teha nende teoste kirjutamise aega arvesse võttes. Aga Crichtoni lugu toimub umbes 8 päeva jooksul. Kaheksa päeva! Selle aja jooksul peab uurimisgrupp õhulahingu kodusõjas Zairi mässulistega, langeb jõehobude rünnaku ohvriks, kohtub mürgitet nooleotsi relvadena kasutavate pügmeedega, on kannibalismi tunnistajaks, hüppab langevarjudega, elab üle vulkaanipurske, avastab iidse linna ja uue loomaliigi, jne. jne. Kui lõpuks põgenetakse ürgmetsast õhupalliga, milles kasutatakse juhuslikult leitud gaasi, hakkasin närviliselt naerma. Näib, et autor on võtnud niipalju Aafrikaga seotud stampe kokku kui talle parajasti pähe tuli ja pannud nad järjest oma raamatusse kirja. Tagantjärele mõtlen, et isegi pealkiri - Congo - on sõna, mis peaks lugejale seonduma "salapärase" ja "metsiku" mandriga. Samas ei suutnud ma kuidagi tabada, et Crichton kirjutanuks teadlikku paroodiat.

Ja see ninnu-nännu suhe gorilla ja tema kasvataja vahel. Vähe sellest, et see on küllaltki ebausutav, selline pidev tundlemine ahvi ja inimese vahel näis mulle lihtsalt haiglane; eriti sellel taustal, et autor ei olnud seda teadlikult haiglasena kujutanud; samuti arvesse võttes, et erinevalt ahvi tervise ja elu hädadest suhtuti inimeste elusse kui millessegi täiesti tühisesse. Väljaspool Elliotti-Amy suhet näivad kõik muud inimesed tuimad robotid olevat.

Ei ole ma küll hästi kursis ahvide märgikeelega, aga miskipärast arvan, et oli viga anda gorilla sõnumeid edasi otseses kõnes. See jättis mulje, et ahv mõtleb verbaalselt, mis on ebatõenäoline.

Ja lõpuks - ei suutnud autor edasi anda ehedat Aafrika-miljööd. Ma ei ole ise küll Mustal Mandril käinud, aga mitmete raamatute-reisikirjade puhul olen tundnud midagi erilist. Ei tea, kas kirjanik püüdis anda edasi enese loetut või reaalselt kogetut?

Kokkuvõtteks -- ma ei ole kindel, kas julgeksin seda teost kellelegi soovitada, kuigi lugemist otseselt ei kahetse.