Michael Crichton

Tegutseb ameerikas, kusagil Nevada kõrbes mingi salapärane, poolhullu fyysiku poolt juhitav high-tech korporatsioon, väheytleva nimega ITC. Ostab yle maailma kokku uskumatutes kogustes xenooni ja muid kavalaid kemikaale, tegeleb justkui kvantfyysikaga ja.. finantseerib ulatuslikke arheoloogilisi väljakaevamisi prantsusmaal. Mitmekylgsed inimesed, niiöelda.

Prantusmaal kaevavad ITC poolt rahastatud arheoloogid välja mingit Saja Aastase Sõja käigus maha põletatud kindlust ja selle ymbruses paiknenud muid ehitisi. Juhib väljakaevamisi keegi professor Johnson.

Yhel ilusal päeval leitakse kohaliku kloostri keldrist patakas 600 aastat vanu dokumente. Põhiliselt ysna argine kraam - arved, niisama märkmed.. Ja nende vahel leht, millele on igati modernses inglise keeles kirjutatud kaks sõna: "Help me!".

Lähemal uurimisel selgub, et kirjutatud on se abipalve tollesama, väljakaevamisi juhtiva professori käekirjaga..

Kõik said juba kindlasti aru, et ilma ajamasinata selles raamatus kuidagi hakkama ei saada. Crichtoni kohta niisiis ebatavaliselt traditsioonilise butafooriaga raamat.

Lugu ise algas igati põnevalt ja huvitavalt. Poolpopulaarteaduslikku juttu kvantfyysikast ja keskajast oli lausa lust lugeda. Materiali on Crichton, nagu alati, läbi tuhninud aukartust äratavates kogustes, mis teeb teksti yhteaegu usutavaks ja harivaks.

Kuskil poole peal aga tundus, et autorile on äkitsi meelde tulnud, et ta teooria poolest thrillerikirjanik on.. Et kindlasti peaks kirjutama tegelaste uskumatutest seiklustest ja mida uskumatumad seda vingem. Yldiselt, raamatu teine pool kisub kohati Tomb Raider stiilis action-muinasjutuks ja hinde kindlalt viielt keskpärasele neljale.

Täidetud on see keskaegne maastik "Musta noole" stiilis seikluslooga. Kell tiksub ja kangelased peavad leidma kadunud professor Johnstoni, et ta oma aega tagasi tuua. Tegelikult polegi see reis minevikku, vaid kvantumfüüsikalise eksperimentaaltehnoloogia järgi hoopis ühte lõputututest universumitest. Füüsikaline osa raamatu alguses oli veidi pikavõitu ja arusaamatu...ebavajalik samuti. No pole ju vahet, kas see on kvantumfüüsika või miskil muul põhimõttel töötav ajamasin. Tähtis on reis ise. Reisi logistika ja vahendid võimaldavad Crichtonil lõpupoole tüüpilist filmiactionit kirjutada.

Ülesehituselt ja süzheeliselt meenutab "Timeline" väga täpselt "Jurassic Parki"; isegi et tegelastüpaazhid kattuvad, ent siin on lugu hulka julmem ja inimlikum. Põhimotiiv aga sama - kommertskaalutlustel hüperaktiivikust geenius-teadlse poolt loodud tehnoloogia, mis võimaldab tungida minevikku. Loomulikult aga läheb midagi nässu.

Siire 1357.aastasse algab seiklejatele sellega, et nende instruktorid maha lüüakse ja ühel idioodil neist õnnestub ka tagasipöördunud reisikapsel granaadiga õhku lasta. Järgneb medievaalne madistamine ja thriller, race against time. Tegelased peavad võitlema turniiril, otsima salakäike ja deshifreerima salakirju, vältima lõkse, osalema taplustes, ja põgenema. Viimast tehaksegi veidi liiga palju - kohati hakkas pidev jooksmine tüütama. No ja teine nõrk kohti oli pidevad viimasel sekundil pääsemised õnneliku juhuse läbi. Samuti pingutati veidi üle.

Tõsisem plaan on see, et 20.sajandi lõpu maailmas huvituvad inimesed ainult meelelahutusest...elu on nii kergeks tehtud, et elupõliseid vajadusi polegi enam. Ja kõige autentsem meelelahutus on minevik - päris minevik, kui teemapargid ja disniländid ja kübersimulatsioonid kah ära tüütavad.

Raamat õnnestub täiesti keskaja eluolu kujutamisel ja edasiandmisel. Ta on täidetud eredate detailidega ja need mõjuvadki rohkem kui mõõgavõitlused. Näiteks, et kloostris mängiti tenniselaadset pallimängu ja mõne sõna valesti hääldamise eest võidi sind maha koksata... Ometi on selles kauges maailmas midagi sellist, mida tänapäeva omast ei leia. Lõpp on hea, sest teeb lugejale selgeks - tõepoolest oli olemas aegu, mil AU ja kangelaslikkus midagi tähendasid, et rüütliromantikal oli ka oma reaalne mõõde.

Ja tapma õpivad meie üliõpilastest tegelased seal minevikus ka...Lõpuks tuleb juba päris hästi välja.

Raamatu esimesed 100 lk on liiga pikad, set-up on väljavenitatud ja natuke igav (muudkui ootad, millal siis see ajareis toimub). Tolle prantsuse kindluse kirjeldusi oli küll üsna mõnus lugeda aga süzee liikus liiga aeglaselt, et varjata tegelaskujude puudumist. Crichtonil pole karaktereid, on ühe või kahe omadusega tüübid; iga tüübi omadused tulevad kuskil hiljem mängu, sageli etteaimataval viisil. Näiteks mina arvasin kohe alguses ära, mis Marekist lõpuks saab -- kuigi see noormees oli ka muidu kasulik süzee edasiviimise mehhanism, isik kes oli õppinud keskaja murdeid ja lisaks ratsutama, piiki ja mõõka kasutama ja kes üldse keskaega imetlusega suhtus. Kui raamatu esimestel lehekülgedel kohtame me neidu, kes armastab mööda kaljusid ringi lasta, mida teeb ta raamatu teises pooles? (ronib mööda kindlusmüüre) Arvutimänguga on võrdlus igati kena -- igal tüübil on oma omadused ja relvad, millega ta pahasid tapab.

Populaarteaduslikud sugemed (kogu see kvantfüüsika osa) poleks minu arvates nii pikad pidanud olema; need diagrammid olid eriti pretensioonikad nagu ka lisatud bibliograafia (ega bibliograafia raamatut tõsiseks ei tee, ma usun niisama ka, et Crichton lugeda oskab). Õnneks oli Crichton oma uurimused keskaja kohta natuke nõtkemalt loosse integreerinud. See osa, kus tudengid keskajas seiklesid oli ka paremini kirjutatud ja haarav.

Kogu see autentse meelelahutuse ja mineviku idee on vana ja Crichtonil juba läbi kirjutatud (Jurassic Park) ning oli sel korral natuke naeruväärne. Timeline`st saab igal juhul kena popcorni-filmi teha.

Minu meelest oli nende sellide toimetamistes ja tegemistest paar leivaauto mõõtu loogikaauku, aga kuna lugemisest on paar kuud möödas, siis ma sedakorda enam nende koha pealt kobiseda ei mäleta.

Lugesin lõpuni küll. Hea lobe tekst. Tekkis koguni hasart, millisesse rumalasse ämbrisse autor veel astub. Pettuda ei tulnud - kui näiteks selgus, et ainus ajarännul segaseks läinud tüüp on kah just selles samas ajas ja kohas peategelasi killimas, hüüdsin mõttes "jesss!" Kujutage ette - terves suures ajaloos ja maailmas lähevad peategelased ainsasse aega ja kohta, kus on lootus "paha" kohata...

Igatahes minu jaoks lisandus see mees nimekirja "Autorid, kelle peale ma iial enam oma aega ei raiska".

See raamat on ehk üks stiilipuhtamaid ulmeromaane Crichtoni loomingus, haarasin ta suvel Finnconi müügiletist kaasa ja lugesin ka võrdlemisi varsti läbi. Kui ma ei oleks varem olnud lugenud Simon Hawke`i romaani "The Ivanhoe Gambit" annaks ilmselt ka kõrgema hinde, sest Gambit on märksa (kaks head omadust korraga) oluliselt õhem ja ehedam raamat.