Michael Crichton

Muidu on tegu päris heal tasemel seiklusromaaniga, mille ülesehituses ja võttestikus midagi uut pole, kuid see mis on, on enamvähem korralikult teostatud. Kurikuulus „InGen” on pankrotis ja kõik selle sahmerdamised sauruste kloonimisega on õnnestunud avalikkuse ees maha vaikida (!). Siiski hakkab meri Costa Rica rannikule uhtuma mingeid kummalisi loomakorjuseid; asja vastu hakkab huvi tundma üks nutikas teadlane nimega Levine, kes kaasab Malcolmi ja peagi selgitatakse välja, et tõenäoliselt oli „Ingenil” kusagil üksiku saare peal ka labor B. Sellele (väljamõeldud) saarele laekuvad siis peagi romaani „head” – teadlased ja neile end kaasa sokutanud lapsed – ja „pahad”, kes esindavad rakenduslikku bioloogiatööstust. Lisaks sellele, et pahad tahavad elusloodusest ainult raha välja väänata, on nad ka moraalses plaanis laostunud.

Kui esimese poole teevad huvitavaks just ekskursid teadusmaailma ja arutelud evolutsiooni ja väljasuremise teemadal, siis teises pooles toimub ainult madin, mis mõistagi lõpeb nii, et häid tegelasi dinosaurused ainult hammustavad kergelt, pahad pistetakse aga üleni nahka.

Samanimeline film on tugevalt viletsam, eelkõige idiootse stsenaariumi pärast – lõpuosas toimuv dinosauruste rüüsteretk Los Angeleses on ju lausa jabur… Raamatus õnneks midagi nii lolli ei ole ja tõtt-öelda kartsin ma romaani pikka aega just lugeda lollaka filmi pärast. Aga nagu Crichtoni puhul tihti – romaan on reeglina filmist kõvasti parem. Tegelaskujude osas on samuti koondamisi ja kohendamisi. Kui raamatus on kaks last – neegripoiss ja valge tüdruk, siis filmi tarbeks on nad koondatud ühte tegelaskujusse ja võite ise arvata, kas see on valge poiss või neegritüdruk.