Tekst, mis kas ettekavatsetult või mitte võimaldab antologiseerimist veel mitme temaatika alla. Mulle ette sattunud kuu-teemaliste ja SF-libahundinduse antoloogiates; sobib aga veel 1)virtuaalreaaluse; 2)vampiristka; 3)hasartmängude; 4)alternatiivajaloo; 5)rüütliteemaliste; 6)sõja; 7)indiaanlaste või tatarlaste või Balkani või muinas Araabia teemalistesse antoloogiatesse.
Nagu näha on tegu äärmiselt värvika ja mitmepalgelise tekstiga, mida arvustadagi raske. Alguses on peategelane kuuturismi sooritades lämbumisohus. Siis satub ta ühte virtuaalkoopasse, kus teda pommivad hundilaadne tulnukas ja kaasinimene, tõstavad ja tagasisõidu piletist välja ja teatavad, et nüüd kuulub ta Wolf Packi. Edasi… Noh, raske ja mõtetu on tegevust ümber jutustada, suur osa novellast toimub virtuaalreaalses mängumaailmas, kus küllaltki jõhkrate reeglitega mängus võistkonnad peavad üskteist ületrumbates vallutama Dracula lossi.
Igatahes on Robertson väga omanäoline kirjanik, kerkis ta esile 80-te teisel poolel ja on kirjutanud üsna mitmes ulme alamzhanris, enamasti neid kõiki segundades. Ei uskunud eriti, et selline stiil mulle istuda võiks, kummatigi istus küll ja väga. Peadpööritav tegevus, küllaltki väheste selgitustega – ka peategelane ei saa suurt millesti alguses aru – verd, seksi, võitluskunste, kosmoselendu, huumorit… Selline pizza, kuhu kõiki toidu- ja maitseaineid segamini peale raputatud.
Kaasakiskuv tekst, mida tuleb aeglaselt ja pingutades lugeda, et tegevustik “kohale jõuaks”. Aga hinne on üsna tugev “viis”, autor suutis valitud võtme ja meeleolu lõpuni välja pidada ja pakkus nauditava elamuse.
Nagu näha on tegu äärmiselt värvika ja mitmepalgelise tekstiga, mida arvustadagi raske. Alguses on peategelane kuuturismi sooritades lämbumisohus. Siis satub ta ühte virtuaalkoopasse, kus teda pommivad hundilaadne tulnukas ja kaasinimene, tõstavad ja tagasisõidu piletist välja ja teatavad, et nüüd kuulub ta Wolf Packi. Edasi… Noh, raske ja mõtetu on tegevust ümber jutustada, suur osa novellast toimub virtuaalreaalses mängumaailmas, kus küllaltki jõhkrate reeglitega mängus võistkonnad peavad üskteist ületrumbates vallutama Dracula lossi.
Igatahes on Robertson väga omanäoline kirjanik, kerkis ta esile 80-te teisel poolel ja on kirjutanud üsna mitmes ulme alamzhanris, enamasti neid kõiki segundades. Ei uskunud eriti, et selline stiil mulle istuda võiks, kummatigi istus küll ja väga. Peadpööritav tegevus, küllaltki väheste selgitustega – ka peategelane ei saa suurt millesti alguses aru – verd, seksi, võitluskunste, kosmoselendu, huumorit… Selline pizza, kuhu kõiki toidu- ja maitseaineid segamini peale raputatud.
Kaasakiskuv tekst, mida tuleb aeglaselt ja pingutades lugeda, et tegevustik “kohale jõuaks”. Aga hinne on üsna tugev “viis”, autor suutis valitud võtme ja meeleolu lõpuni välja pidada ja pakkus nauditava elamuse.