Jutt algab sel hetkel, mil Anne, tema mees ning väike salk ellujäänud sõjamehi põgeneb Shotimaa poole, lootuses seal pääseda Elizabethi viha eest. Lootus on õrn, sest kaotajatel pole armu loota. Autor kirjeldab väga lummavalt, kuidas Shotimaa piiri ületades põgenikud otsekui teise maailma satuksid. Jah, poliitilised intriigid ja reeturlus on ka Shotimaal olemas... kuid kristlus on otsekui vormitäiteks ja seda asendavad pigem paganlikud riitused ja nõidumine.
Põgenikele saab osaks üks saatuselöök teise järel ning üsna pea ongi Anne üksi...
Jutt on tore ning see indiaani päritolu ajaloolase haridusega autor kirjutab väga hästi ning tegelik hinne peaks olema 4,5. Kuid kui kahtled, siis pane neli! Ning kahtlusi heas hindes tekitab just see, et autor on ühte juttu liialt palju pannud, sellisel kujul mõjub see pigem romaanikatkena. Hiljem saingi teada, et aasta pärast jutu ilmumist avaldas R. Garcia y Robertson romaani «The Spiral Dance», mille üks osa ka käesolev jutt on. Maailm on huvitav, tegelased head ning nõidus ja libaloomsus on kah selle õige tumeda varjundiga... kuid jutu jaoks on seda liiga palju... lugemisel tekib kogu aeg tunne, et midagi on kui vahele jäänud.
Järelmärkusena ehk ka seda, et jutu vene tõlge avas ajakirja «Sverhnovaja. Amerikanskaja fantastika» 1994. aasta esimese numbri. Väärt avalöök igatahes ning võhikutele teadmiseks, et antud ajakiri on venekeelne versioon jänkide väljaandest «The Magazine of Fantasy & Science Fiction».