Jutul on väga vahva algus — Valge Maja kahaneb koos Kapitooliumi, senatihoone, esindajatekoja ja üldse suurema osaga Pennsylvania Avenuest Washingtonis seletamatul põhjusel suhtele umbes 1:43, milles minu mäletamist mööda toodeti N-Liidus automudeleid. Keegi viga ei saa, ehkki mõnede organite töö on lühiajaliselt häiritud (tunnistatagu, et Ülemkohtu seadusekogude ning riigiarhiivis ja föderaalse kaubanduskoja hoones talletatavate dokumentide loetavus ainuüksi mikroskoobiga on paras probleem), kuid kuna kiiresti selgub, et kahandav vägi/väli mõjub ainult kahanenud piirkondades ning sellesse saab sisse ja sellest välja käia probleemitult, naaseb riigiaparaat eesotsas presidendiga peagi nukumajadeks moondatud Kapitooliumile tööle tagasi. Midagi ei muutu.
Lugu oli huvitav lugeda, sest kogu aeg painas kuklas veidi küsimus, et kes ja miks. Lõpuks seda kahjuks teada ei saanudki — vahepeal mainitakse küll möödaminnes nanotehnoloogiafirmasid, kelle võimalik asjassepuutuvus ühele või teisele ametnikule ainult sellepärast pähe turgatab, et nad teavad — nanotehnoloogia tegeleb väikeste asjadega... Lõpuks räuskab avastseenist läbi jalutanud purjus Kodutu Filosoof riigiaparaadi suunas, et ise te end nii väikseks madaldasite-alandasite. Jälle üks saba ja sarvedeta lugu, aga üsna muhe. Tundub, et kirjaproua suvatses lihtsalt allegoorilist nalja teha.
Lugu oli huvitav lugeda, sest kogu aeg painas kuklas veidi küsimus, et kes ja miks. Lõpuks seda kahjuks teada ei saanudki — vahepeal mainitakse küll möödaminnes nanotehnoloogiafirmasid, kelle võimalik asjassepuutuvus ühele või teisele ametnikule ainult sellepärast pähe turgatab, et nad teavad — nanotehnoloogia tegeleb väikeste asjadega... Lõpuks räuskab avastseenist läbi jalutanud purjus Kodutu Filosoof riigiaparaadi suunas, et ise te end nii väikseks madaldasite-alandasite. Jälle üks saba ja sarvedeta lugu, aga üsna muhe. Tundub, et kirjaproua suvatses lihtsalt allegoorilist nalja teha.