Idee olendist/poolinimesest, kes ilmutab juba lapsena kaastundmise annet ja mängib elu ja surma sümboliseerivate taimekestega, kes tunneb naudingut enese vigastamisest enne kui saabub tema akrediteerimine leinajate suursugusesse seltskonda, on mu arust juba eo ipso suht jabur.
Kusjuures loo esimesed laused olid suht intrigeerivad ja lugema kiskuvad. Ja tegelikult, kui lihtsalt kirjelduse peale tekib elav kujutlus ennast retsivast ja sellest mõnu tundvast olendist, siis ega see tekst nii halb polegi. Igal juhul tasub lugemist alustada. Kes teab, vast saan kunagi teada ka, mis seal tegelikult oli. Juhul kui suudan oma läve kõrgemaks tõsta või kui keegi hea inimene selle mulle ümber jutustab.