Jutu peategelasel mäng sujub... sujub nõnda, et märkagi mingit löömameest ja ka kena daami. Mingi aja pärast ta daami siiski märkab. Löömamees aga annab endast ise märku – automaadivalanguga parklas. Meie kangelane otsustas värskelttutvutud daamiga sõita kuhugi mujale, et tutvust süvendada...
Daam on võluv, sestap polegi ime, et loo valemängijast peategelane pisut oma valvsust minetab ning lobiseb omajagu. Kõige krooniks otsustab ta veel daami ühte iseäranis erilisse kasiinosse viia. Kes on see daam?...
Jutt on mõnus: hästi kirja pandud, maailm on karm ja vingelt nihkes. Ei tahagi rohkem lobiseda, sest jutt on hea. Midagi jääb aga siiski ka puudu... kaalusin tükk aega nelja ja viie vahel. Jutu lõpp oma puändi ja karmusega aga kallutas siiski mu nõrga viie kasuks. Ning elu esimene John DeChancielt loetud jutt oli ikka NII vinge, et selle kõrval järgmistel lugudel ikka väga raske särada...