On mingi vene mees. Urussov nimeks, kui kellegil sellest abi. Kodanik Urussov valmistub reedeõhtuseks peoks... see näib tal miski traditsioon olevat. Hakib salatit, keedab kartulit ja paneb viina külma. Kell seitse peaksid külalised saabuma... Kell seitse läheb kodanik Urussov tuppa ja võtab külalised karpidest välja ning puhub nad täis. Selgub, et külalised on kummist! Siis asetab Urussov külalised laua äärde ning läheb ühe külalisega esikusse. Kui ta tuppa naaseb, siis... vestlevad külalised juba elavalt! Õige pea ühineb ka Ivan esikust!
Vaat alguses arvasin, et Urussov on soga... siis ei osanud enam midagi arvata. Eriti pärast seda, mil Ivan joomisega liiale läks ning ta tuli vannituppa toimetada, õhk tast välja lasta, pärast uuesti täis puhuda ning siis oli ta tiba kainem!
Jutu lõpp tõestas igatahes, et Urussov pole mingi soga – analoogne pidu toimus ka kõrvalkorteris. Seal põletas miski purjus kunstnik oma külalisse sigaretiga augu!!! Aga ega sellest jutt mulle selgemaks saanud.
Nelja (õige pika miinusega) saab see jutt just seetõttu, et mulle ei meeldi lood, mille läbilugemise järel ma ennast idioodina tunnen! Aga kolmest päästab hea kirjutamistehnika!
Tekst on ka wõrgus ajakirja «Jesli» kodukal proosa rubriigis saadaval. Ehk on mõnel teisel loost arusaamisel rohkem õnne!