Vastupidiselt sellele, mis tavaliselt arvatud, ei näe te peeglist sugugi mitte omaenese peegeldust. Teisel pool peeglipiiri on lihtsalt teine maailm, kus oma ala tublid spetsialistid selle ilma peegeldamise keerukat ja vastutusrikast tööd teevad. Et see töö kerge pole, võite isegi arvata – igal hetkel pead valmis olema oma peremeest peegeldama ja egas töö ainult kodupeegliga piirdu, sest kui peremees kusagile külla läheb, kutsutakse sind tihti külalisesinemisele. Vahest lõhutakse peegleid ning siis on ees vastutusrikas valik – kas rahuldud peeglikillus esinemisega või oled juba liialt "laiekraaniga" harjunud ja liiga professionaalne, et oma annet sedaviisi raisata. Ja ega seda töödki niisama lihtne leida pole – tööbörsil on tööotsijaid sinutagi. Juhtud aga mingi tõsisemat sorti vea tegema, siis saab karistus karm olema – venitad elu lõpuni kusagil soomülkas pilvede peegeldust ühest servast teise :)
Jevgeni Lukiniga on see jama, et tihti suudab ta üles ehitada absoluutselt fantastilise maailma ("Alaja aura protopartorga" ilm, näiteks), ent lugu ise jääb kiduraks. Samamoodi on juhtunud seegi kord. Maailma eest 5, loo eest 3, kokku 4. Samas tuleb tunnistada, et peeglitaguse ilm oli tõepoolest lummav... INTERPRESSCONi preemia 2001.a. keskmise vormi eest, muide.