Kui Lukinite lühiromaan "Misjonerõ" peaks kuuluma ulmest huvitunud inimese kohustusliku kirjanduse hulka, siis sellele 11 aastat hiljem Jevgeni Lukini poolt kirjutatud eelloo-romaani "Slepõje povodõri" kohta on üsna keeruline midagi head öelda. Ehk osalt (ent raudkindlalt mitte ainult) seetõttu, et "Misjonerõ" varem läbi loetud, polnud ses eelloos mitte midagi üllatuslikku ega originaalselt ja, kui päris aus olla, kui tükk poleks nii lühike olnud, siis poleks vast viitsinud seda läbigi lugeda. Tülgastavalt logisev eetikaproblemaatika käsitlemine, ebausutavad ja külmaks jätvad tegelaskujud, eeskätt järge silmas pidades mitmed ebaloogilisused ning vääramatu otsusekindlusega juba esimestelt lehekülgedelt nähtava sumbumislõpu poole suunduv jutuvada, sunnivad pigem soovitama selle romaani lugemist vahele jätma.