Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.
(lühiromaan aastast 1987)
Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.
Sisust on Valja juba rääkinud, midagi lisada pole mõtet – kes soovib, see loeb...
Lühiromaan on kummaline mikstuur sellisest optimistlikust tööliskirjandusest ja maalähedasest nõukogude ulmest. Mis kõige üllatavam – seda on mõnus lugeda! Mõnus ilmselt seetõttu, et tegelaste käitumine on usutav. Kindlasti polnud lühiromaani kangelased tüüpilised nõukogude töölisklassi esindajad, kuid hoolimata intlite põlglikust ninakirtsutamisest, oli siiski ka selliseid. Tehastes ei töötanud ju ainult põhjajoonud proled.
Hindeks saab neli, sest tegelikult on see lühiromaan hästi kirja pandud kližeede kogum. Lukinid olid tõesti head kirjanikud, mida suurepäraselt tõestab see eheda nõukogude ulme vaimus pastišš!
Segase sugupuuga peni Muhtari olek ja tegemised said muidugi uue mõõtme ühe Jevgeni Lukini hilisema kirjatüki lugemise järel ... pean silmas seda esseistlikku pajatust vestlusest KGB-s. Ja üleüldse ei tulnud see tekst autoritele kergelt – nad olevat seda 7 korda ümber kirjutanud ... vahepeal olevat see lugu neile suisa vastik olnud ... hiljem üle lugedes olevat aga suisa meeldima hakanud.