Yhe Volga äärse asutuse asedirektori naisel oli synnipäev. Selleks et kaastöötajatega päev läbi pidu saaks panna, tuleb asedirektorile geniaalne mõte - vormistada asi "sõudmisvõistlusena". Paraku juhtus nii, et asja vastu hakkasid elavat huvi ilmutama "organid", kellel kahtlustasid, et ega "võistkond" paadiga äkki väljamaale ei kavatse putkata. Nii juhtuski, et meie kuus kangelast pidid peo asemel tõepoolest paati ronima. Võttes endale direktori allkirja ja pitsatiga varustatud kirjaliku kohustuse ettenähtud kuupäevaks ja kellaajaks sihtsadamasse jõuda.
Juhtus aga nii, et sekretär kes eelmainitud dokumenti ymber trykkis, tegi kirjavea ning kirjutas saabumiskuuäeva absurdse aastaarvu - 1237. Just selle aasta, mil samas piirkonnas tegutsesid Batu-Khaani võidukad väed! Kui meie kangelased oma paadiga taas kaldale jõudsid, jälgis nende rangumist ei keegi muu kui V.Jani ajaloolistest romaanidest tuntud yhesilmaline Subudai-Bagatur...
Kokkuvõtteks - lugu oli ysna hea ja lustakas. Kergeks puuduseks võibolla vaid see, et sellist ysna andekat ideed kandmaks oli ta ehk pisut liiga lyhike ning jäi hyplikuks.