Hommik lennuväljal. Pommitajate piloodid saavad kolonelilt viimaseid juhiseid, et siis minna ning pommitada vaenlane hommikupalvuse ajal pihuks ja põrmuks. Nii peaks see kõik toimuma, kuid siis kostub HÄÄL, mis teatab kolonelile, et ta ei tohi seda teha, et operatsioon peab ära jääma. Kolonel algul ei mõista, kuid lõpuks tabab, et tegu pole mingi lolli naljaga, et temaga tõesti räägib HÄÄL kusagilt ülalt... Segaduses vihjab kolonel kuidagi kaitseministrile. Seepeale lubab HÄÄL, et kaitseministri pärast pole vaja muretseda, et küll ta sellele kaitseministrile ora sinna paneb, kuhu vaja...
Välkoperatsioon on läbi kukkunud, kolonel masenduses. Pisut lohutab vaid see, et kaitseminister ise helisatas ja anus kõigi lendude tühistamist. Ja siis maandub sõjalennuväljale mingi tsiviillennuk, millega saabub vastuluuretöötaja.
See 1983. aastal kirjutatud jutt võitis 1984. aastal Tbilisis nõukogude ulmeklubide sõjavastase ulmejutu konkursi ning tolle aja kontekstis oli ilmselgelt tegu tugeva looga. Tõenäoliselt omal ajal rohkem apoliitilisemat sõjavastast ulmejuttu kirjutada ei saanudki. Minu hinne kõigub aga kusagil nelja ja viie vahel ... siiski neli, sest pamfletilik alge on jutus liialt tugev.