See 1983. aastal kirjutatud jutt pajatab ühest kummalisest fenomenist.
Loo peategelane on võimeline hetkega ühest kohast teise teleporteeruma. Tore on! Kuid nähtusel on ka kõrvalmõju. Kui antud tegelane teleporteerub paika, kus on juba midagi ees, siis teleporteerub see eesolev aine stardipaika meie «kangelase» asemele.
Mingil hetkel (tegelikult üsna kohe) muutub see kõrvalprodukt peamiseks... ning linn täitub ühe vääritu tegelinski monumentidega.
Jutu põhiline võlu pole aga hoopiski mitte leidlikus satiirilises pilas. Ei, jutu võlu seisneb hoopis minategelases, kes seda lugu jutustab. Selle minategelase kirjeldused ja seisukohavõtud on lummavad ja tabavad ühteaegu. Eriline nauding on jälgida minategelase maailmavaateliste seisukohtade moondumist ja mis lõpuks üsna ootamatu puändini välja jõuab.