«Ehitusvaim» oli omal ajal kõige esimene Lukinite jutt, mida ma lugesin. Lugesin seda ajakirjast «Nauka i religija» lihtsalt seetõttu, et tundus huvitav, sest mingit ettekujutust abielupaari Lukinite loomingust mul sel hetkel polnud.
Jutt hakkas kohemaid meeldima. Jutt on kirjutatud hästi, on naljakas ning omab neile voorustele lisaks veel ka huvitavat süžeed ja vinget (pisut paroodiaõuduka) meeleolu.
Loo keskmes on miski ehitusalane komisjon (tellija, töövõtja jne.), kes kolab mingil nn. külmutatud objektil ning avastab järsku, et nad ei saa sealt enam välja. Ehitus on muutunud miskiks topoloogiliseks košmaariks. Jõudnud järjekordse ekslemise käigus keldrisse kohtub komisjon selle ehituse vaimuga, kes teatab, et kui komisjon tema esitatud mõistatust ära ei arva, siis nad ehituselt ka minema ei pääse...
Mainiks veel seda, et jutt on kirjutatud 1982. aastal. Lihtsalt niisama mainiks.