Selle 1985. aastal kirjutatud jutu keskmes on tüüpiline vene perekond. Vähemasti sedamoodi tüüpiline nagu me oleme endale harjunud ette kujutama. Mees on suht tahumatu mühakas ja naine talub kõik vaikides ära... kiristab ehk pisut omaette hambaid, aga surub need siis ohates taas kokku (või huulde) ja elab edasi... kuhu sa pääsed, elada ju vaja...
Vaat ükskord siis käib naise töö juures mingi professor, kes uurib inimeste paranormaalseid võimeid ning selgub, et Iraida on linna võimsam telekineetik.
Elu pöördub kohemaid, sest Iraida hakkab tüüpilise naiseliku väiklusega kõigi eelnevate solvangute eest oma mehele kätte maksma... unustades sealjuures, et «Jõud mõjub võrdselt...»
Hea lugu, aga minu jaoks liialt olmehumoreski mõõtu!