Tundub, et sellised ulmelised mõistulood on prantslastele hästi hingelähedased – olen üsna samalaadseid juttu lugenud ka muudelt prantsuse autoritelt.
Sisust ma siin pikalt rääkida ei tahaks, sest jutt on eesti keeles lihtsalt leitav... ning pealegi on jutul ka puänt...
Elu on nässus ning mõtlete surmast... Ning siis tuleb kiri «Thanatos Palace Hotellist», sest nemad teavad lahendust!
Soovitan kõigile, kelle jaoks ulme ja SF pole sünonüümid ning kes hindavad lihtsalt head kirjandust!
PS: Pisukese märkusena järgmisele arvustajale! Ulme ei pruugi alati olla mingi rauakoluga kolistamine... sotsiaalse ulme alla läheb aga ««Thanatos Palace Hotell»» kenasti, sest selline asutus on vähemasti tänapäeval tavatingimustes võimatu... võimatu oli selline värk ka loo kirjutamise ajal. Ning mis see ulme muud ongi, kui inimese ja ühiskonna uurimine võimatutes situatsioonides ja keskkonnas!