Ühte võib küll öelda: Koontz pole sedavõrd kliiniline kui King, st. jälkusi kirjeldavad mõlemad, aga Koontzi kirjutatu mõjub märksa elutervemalt. Ka annab Koontz oma teoste lõpus reeglina lugejale selged sihid ette... Kingil lõpeb tekst sageli sellega, et «koletis» on kas (ajutiselt) võidetud või siis on «pahal» selleks korraks isu otsa saanud...
Aga räägiks parem romaanist endast...
Raamat algab sellega, et üks mees põgeneb. Mees teab vaid, et nimi Frank Pollard kõlab talle omaselt... seega võib see tema nimi olla? Tagaajaja on aga võimas tegija – pillub siniseid välke, purustab tehnikat ja ehitisi ning tajub kuidagi väga täpselt kuskohas asub põgenv mees.
Frank Pollard (pikapeale selgub, et see ongi ta nimi) saab sedakorda taas jooksu. Jõudehetkel avastab jooksikust Frank enda kohta kummalisi asju: ilma võtmeteta võõra auto käivitamine juhtmete abil käib tal lihtsalt, oma taskustest leiab ta mitu komplekti dokumente oma näopildi aga erinevate nimedega, suur kott raha on tal kah kaasas. Ühel hommikul ärgates avastab Frank, et tal on voodi kõrval uus kott rahaga ning peos pigistab ta musta liiva. Järgmisel hommikul avastab, et ta riided on verised, et ta isegi on räsida saanud. Nende hommikuste ärkamiste kõige võikam külg on see, et Frank Pollard pole voodist lahkunud... vähemasti pole ta motellitoa uksest väljunud...
Frank Pollard otsustab kellegilt abi paluda. Abi saamiseks pöördub ta eradetektiivide poole...
Omal ajal oli see esimene Dean Koontzi romaan neist neljast, mida ma lugesin... lugesin neid vene keeles ning (reeglina) üsna tuimades tõlgetes. Nüüdseks on see esimene Koontz, mille ma originaalis läbi lugesin... Tuleb märkida, et Koontz kirjuatb võrratult. Romaan «Paha koht» oli USAs «New York Timesi» bestseller #1, ning kui ma sageli imestan, et kuidas seal USAs ikka igasugusel kõntsal nii hästi end müüa õnnestub, siis antud raamatu puhul ümisen ma tunnustavalt ameerika lugejatele – sedapuhku on nad superhead raamatut palju ostnud.
Romaan on suurepäraselt komponeeritud. Läbisegi jookseb 2-5 tegevusliini, aga mingit segadust need lugejale ei tekita, sest tegevus on hästi jälgitav, peatükid hubaselt lühikesed. Ka on tegelased meeldejäävad, sealjuures isegi kõige vähemtähtsamad kõrvaltegelased mõjuvad elavate inimestena. On põnev lugeda, on õudust ja jälkust ning on ka seda rinnustpitsitavat imelise fantastika tunnet, mida eelkõige vaid kosmilise SF-iga seostatakse – ning samas on see kõik usutav ja ääretult reaalne.
Iseäranis meeldiv on aga, et Koontz suhtub oma tegelastesse sümpaatiaga... ning ilmselt seetõttu mõjub nii mõnegi olulise ja keskse tegelase surm tõelise tragöödiana. Inimlik õudusromaan, mis tegelikult on kummaline (ja ülimalt õnnestunud) mikstuur karmi koolkonna kriminaalromaanist, üleloomulikust õudusloost, teaduslik fantastilistest detailidest ja patoloogilise alatooniga põnevusromaanist.
Soovitan neile, kes suudavad lugeda õuduskirjandust ning oskavad hinnata ebatraditsioonilist zhanride segu!