Absoluutselt mõttetu jutujubin. Kui selline oleks omal ajal Hiirde laekunud, oleksin kindlasti hääletanud labori poolt.
2.
1
5.0
2.
1
4.0
8.
1
5.0
11.
1
4.0
22.
2
4.5
23.
4
4.25
25.
1
5.0
28.
1
3.0
29.
1
4.0
31.
2
4.5
32.
1
3.0
33.
2
3.5
35.
1
4.0
36.
1
4.0
38.
1
5.0
42.
1
4.0
54.
1
4.0
55.
2
3.0
56.
2
5.0
60.
3
4.0
62.
1
5.0
63.
2
2.5
65.
4
3.25
68.
1
4.0
69.
1
3.0
70.
1
2.0
72.
1
5.0
(jutt aastast 2003)
Küllalt lõbus jutt. Miinuseks ameerikakesksus ja teatav vanamoelisus. Kes need tänapäeval ikka The Beatlesit või The Who-d fännivad.
See küsimus tõusis ka Howard Waldropi juttu «Calling Your Name» lugedes... et siis detailne alternatiivajalugu... probleem aga selles, et ei tea seda õigetki ajalugu sedavõrd detailselt... et võõras riik, võõrad inimesed, võõrad probleemid...
Lisaprobleem ka selles, et jutt ilmus esmatrükis antoloogias «Stars: Original Stories Based on the Songs of Janis Ian» (2003). Ei olnud ma enne antoloogiat selle laululooja nime kuulnud, ei viitsinud ka kusagilt wõrgust mõnda tema laulu sikutada. Õnneks oli jutu alguses mõni rida laulust antud, et siis lugeja kiirelt aru saaks, et mis ja kuidas.
Minategelane saab jutu alguses pisukese elektrilöögi ning avastab toibudes, et ümbritsevas maailmas on asjad pisut teistmoodi, kui tema seda kõike mäletab.
Kennedy ja Lennon on elus... bände The Beatles ja The Who pole olnud... telesarja «Sopranod» ei teata, samuti nagu ka HBO-d... jne, jne, jne...
Lapsed on mures ja vanamees peab minema psühhiaatri jutule. Vestlevadki ning psühhiaatril on huvitav... vanamehel esialgu ka. Kui aga psühhiaater tahab järgmisele vestlusele miskit korüfeed kutsuda, siis saab vanamehel kõrini...
Millest häda, sellest abi. Vanamees organiseerib endale veel ühe elektrilöögi... kui toibub, siis...
«Calling Your Name» on tore jutt, kuid pole minuarust hea tekst. Miks? Püüan seda pisut seletada, rõhk on sõnal «püüan»...
Howard Waldrop on mõelnud välja toreda alternatiivmaailma, mis meie omast erineb vaid pisiasjus ning ilmselt seetõttu ei mõju ka kuigi võõrikult.
Maailmaga on kõik korras, aga selles maailmas toimuvaga küll mitte. Noh, et sai üks vanamees elektrilöögi, leiab end teisest maailmast, vestleb oma laste ja psühhiaatriga, saab veel ühe elektrilöögi ja leiab end järgmisest maailmast... Aga milleks see kõik? Niisama!?
Oleks autoriks keegi muu ameerika kirjanik, paneks ehk nelja... oleks autoriks eesti kirjanik, paneks ehk viiegi. Howard Waldrop sellise jutu eest üle kolme ei saa...
Eks ma annan aru, et ka Howard Waldrop ei saa kogu aeg ainult n-ö kiiksuga lugusid kirjutada, aga andekalt inimeselt lihtsalt ootad enamat.
Ja jõuangi taas selleni, et ilmselt peab säherduse teksti nautimiseks elama USA-s. Või kuidas seletada tõsiasja, et paari aasta jooksul on seda juttu taastrükitud kolmes antoloogias?
Tummas austuses langetan aga pea vene tõlkija Aleksandr Guzmani ees, kes 15-leheküljelise jutule lisas kolm lehekülge asjalikke seletavaid märkusi! Oleks selliseid tõlkijaid rohkem ja satuksid nad koostööd tegema kirjastustega, kus joonealune märkus pole kuritegu.