Süngeisse pilvisse vajub Suure XIX Sajandi lõpp. Klassikaline industriaalajastu oma avastajate ning kaupmeestega, poliitikute ja teadlastega, revolutsionääride ja sandarmitega kaob aurikurataste pladinal ja raudteerööbaste kõlksudes möödaniku. Pöördumatult. Euroopa tsivilisatsioon on saavutanud oma kõrgeima taseme ja hakkab, esialgu veel märkamatult, loojuma. Uue, XX Sajandi koidiku esimesed triibud vonklevad laotuse all kui Punane Plagu ja Valged Pentagrammid löövad aina eredamalt sirama. Juba on sündinud need, keda veel ei tunta... juba on olemas Lenin ja Stalin ja Hitler ja Planck ja Einstein ja ja kuskil katsetab keegi televiisorit ja sõidavad juba autod... ja telegraafivõtme kobav toksimine tuikab pulsilöökidena inimkonna kollektiivses teadvuses... ja juba sätib keegi uraanisoolasid fotoplaadile. On Aeg. Suur Aeg. Poolteist aastakümmet XIX sajandi algusest mürisesid massimõrvarist Korsika suurtükileitnandi kahurid ja nende kõmin kuulutas maailmale uute, ennenägematute ja ennekogematute õiguste ja vabaduste saabumist. Igaveseks ajaks. Kõigile riikidele ja rahvastele. Kuid aeg on läinud. Suurtükid lasevad üha augemale ja nende täitmatud suud haigutavad üha laiemalt, et sülitada välja veel võimsaimaid mürske. Üks professor, selline õndsa XIX sajandi professor, hajameelne ja apoliitiline, on teinud valmis Mürsu. Relva, mis ainsa lasuga võib hävitada terve laevastiku. Päevani New Mexico kõrbes on jäänud vaid 49 aastat... Mis on 49 aastat? Pole isegi mitte pool sajandit... Panen romaanile "viie". Võib norida kirjandusliku külje kallal. Võib norida lgp. professori leiutise kallal ja naerda hr. krahvi ambitsioone... Kõigele vaatamata mulle see lugu meeldis! Muide, tsehhid tegid sellest vapustava filmi - "Back Cap''i saare saladus". ;-)