(lühiromaan aastast 1993)
Pisut muigama paneb kui mõelda tagasi autorite, antud tyki puhul paraku juba ainult autori arengule. Kõigepealt oli insener Bõkov oma soomustransportööriga, siis don Rumata ja laibarida Arkanari tänavatel, siis ljudeenid.. ja nyyd siis on meil naturaalne et mitte öelda naturalistlik üliinimene arenenud sotsialismi viljatutes tingimustes.
Poiss kelle õiget perekonnanime ei teata kuna keldrisse kus ta sõja ajal oma ema ja vanavanematega peitus viskas keegi hea inimene igaks juhuks granaadi. Noormees kes ylikoolist dissitentluse eest kõigepealt eeluurimisisolaatorisse sattus kus tal silm peast välja löödi ja hiljem laagrisse.. Mees kelle abikaasal mingi parteigenosse käest räigelt sõimata saamise tagajärjel rasedus katkes ja järgmised aastad hullumajas veetis. Vaat sellist inimest "õnnistab" saatus yliinimlike võimetega - ta võib mõttega tappa.
Täna ja praegu seda teksti lugedes on tema põhiväärtus ilmsest kontrastis ymbritseva tegelikkusega. Oli kunagi selline humoresk kus fantaseeriti umbes nii et oh oleks mul tank, ma sõidaksin sellega kulinaariakaupluse ukse ette ja paluksin -viisakalt- et nad mulle vorsti ilusasti viiludeks lõikaksid. Kunagi oli see kohutavalt naljakas. Ausalt.
1993 võis seal olla ka suur osa lihtsat "ärapanemist" kadunud korrale. Selline lõik kus jutustatakse Suure Isamaasõja karmidest aastatest.. Yhes P.Jäämere sadamas kurtsid ameerika moonalaevade madrused et naisi oleks vaja. Eks siis organiseeritigi komsomoli liinis noored tydrukud. Ega nad vägisi - mehed ju rindel ja madrusepoisid on toredad, annavad konserve ja viskit. 45ndal peale võidukat lõppu aga pandi need tydrukud kõik ilusasti praami peale ja viidi merre.. Kohe tunda on kuidas vana Strukatski mõnuga väänab aga ka see on euroliidus issanda aastal 2004 kuidagi ebaaktuaalne. Oleks tore kui nii jääkski.
See selleks, Strugatski on Strugatski ja kirja on see kõik pandud professionaalselt, sedaviisi et lugeda hea oli. Kolme käsi panema ei tõuse.
