(lühiromaan aastast 2000)
eesti keeles: «Tagasivõetud sau»
antoloogia «Mardus: Juubeliväljaanne» 2001
Lõpplahendus on teksti parim osa, tõstab hinnet kraadi võrra.
Kui nüüd hakata loogiliselt mõtlema, siis, lõpp on ebaloogiline just lõpus endas toimuvate sündmuste tõttu. Vanem õpetaja katsetab uut õpilast või vaatavad uue õpilase tulevikku, ma täpselt ei osand öelda, ja keeldub temast, kuna kurjus pesitseb ta sydames, kuid tegelt vaid selle tõttu, et mitte saada nii võimsat järglast, kes võiks ta saua rohkem ihata kui normaalne oleks. Võib ju mõelda, et selle sama vanamehe õpetaja kunagi vaatas, mida tema hakkab tulevikus tegema, ja siis sellise asja tõttu tal mitte lubada olla oma õpilane. Sellest võib järeldada, et need maagid on üks paras kamp.
Samuti jäi mulle selgusetuks, mille tõttu vahepeal näidati kahte versiooni mingi tyybi võitmisest - esimeses versioonis omas poisu yhte musta võlurit iseennast ohvriks tuues, kuid teises versioonis, mis paistis siis tõde olevat, oli poisu vaid hädine tyyp, kelle vanamees ohverdas ja suurest mustast võlurist polnd juttugi. Jutt oli vahepeal päris igav ja natuke veniv.