Fess suutis eelmise teoses käsitletud aja jooksul püha inkisitsiooniga tülli sattuda ja otsib nüüd kohta, kus ta saaks rahulikult elada ja töötada. Koos oma kaaslaste Praddi ja Sugutoriga püüab ta jõuda haldjate aladele, kus loodab inkvisitsiooni eest varjupaika leida. Kuid teel kohtab ta haldjat, keda Fess lubab kaitsta haldjat jälitava deemoni/needuse vastu. Fess ei ole selleks võimeline ja nekromandi lubadus saab murtud.
Isegi pimeduse teele kalduvad haldjad ei ole nõus Fessi enda juurde võtma. Ühest vahepeal külastatavast külast saab ta omale kaaslaseks mingisuguse kauge kloostri valvuri nimega Ilves, kes on sügavalt veendunud, et Fess on selle kloostri kaitsja salajasel missioonil. Nekromant jätkab oma rännakuid, et taasavastada oma võimed ja avastada selle maailma saladused.
Järjekordne võimasalt planeeritud ja suurepärase maailmaga fanatsy Perumovi sulest. Mind jäi aga häirima asjaolu, et kangelase arenemisel teatud tasemeni arenesid ka ta vastased just samale tasemele ja natuke paremaks. Pidevalt sõdib õnnetu nekromant endast tugevamate jõudude vastu, mis mingil imelikul põhjusel pole võimelised temast jagu saama.