Nick Perumov

Raamat algab hetkel, kui pealkirjas mainitud puu- ja teemantmõõk on valmimas. Nimelt hulk aega tagasi, kui toimusid suured sõjad päkapikkude(dwarf) ja haldjate(danu) vahel panid mõlemad rassid oma pühapaika viha ja raevu koguma mõõga, mis pidi tagama vastase hävitamise. Nüüd on need mõõgad lõpuks küpseks saanud, kuid vahepeal on maailmas olukord muutunud. Saabusid inimesed, kes tänu oma arvukusele ja tugevatele võluritele allutasid kõik muud rassid. Nüüd valitsebvad maailma inimesed ning järelvalvet teostavad 7 maagide gildi. Kasvav inimeste rahulolematus gildide omavoli suhtes ja mõõkade valmimine toob kaasa suured muudatused maailmas.

Raamatus on hulgaliselt tegevusliine, mis omavahel põimuvad ja osade liinide eesmärgist saab aru alles järgnevates teostes. Kui raamatule midagi ette heita, siis ainult seda suurt sündmuste, süzeeliinide ja tegelaste hulka.

Teos on lihtsalt äärmiselt põhjalik. Selles osas võiks teda võrrelda Tolkieni "Sõrmuste isanda" triloogiaga, kuid minu arust ta isegi ületab seda, kujunemata samas niisuguseks venimiseks, nagu LOTR pahatihti kipub olema. Paar sellist tüütut kohta siin küll on, kus mingid tegelased lehekülgede kaupa muudkui ratsutavad punktist A punkti B, kuid ülearu autor niisuguste asjadega ei patusta.

Tegevus on äärmiselt mitmeplaaniline. Nii inimestel, gnoomidel, kui ka Danu`del on oma eesmärgid, mida nad püüavad ellu viia, arvates, et just nemad on saatusest määratud võlumõõkade abil maailma ainuvalitsejaks tõusma (või siis inimeste puhul - ainuvalitsejaks jääma). Keegi neist ei hooma, et tegelikult liiguvad sündmused hoopis teistsuguse lõppeesmärgi suunas, ja võitluse käigus peavad nii mõnedki vanad vaenlased saama liitlasteks, et ära hoida rohkem kui ühe maailma häving. Ka lugejal tuleb raamatu keskel revideerida oma seisukohti selles osas, kes on siin "head" ja kes "pahad" - asi, mida fantasys just ülearu sageli ette ei tule.

Niisugune mitte-mustvalge tegelaste käsitlus on võimaldanud luua mitmeid päris huvitavaid karaktereid. Näiteks inimeste Imperaator, kelle kujunemisest ja mõttemaailmast antakse küllaltki põhjalik ja köitev ülevaade. Ja kolmesaja-aastane sõjamaag Klara Hümmelpaneb tahes-tahtmata alatihti muigama isegi nüüd, paar nädalat pärast raamatu lugemist, kui vaid temale mõelda.

Teoses on küllaga ohtlikke lendpeletisi, suuri lahinguid, vägevat maagiat ja ebatervislikes katakombides ringikolamist, mille hulgast iga fantasy-söber peaks endale paljugi meelepärast leidma.

Kokkuvõtteks: julgen seda raamatut igaühele soovitada ja panen hindeks kindla "viie".

Lõpmatu arv üha kiiremas tempos silme eest läbi jooksvaid bataaliad ja vähemaid verelaskmisi ületas ausalt öelda lõpuks mu kannatlikkuse piirid. Pealegi on päris suur hulk tüüpe kannatamas Schenkenbergi sündroomi käes -- st mitu korda ma pean sama meest maha lööma! -- ja reanimeeruvad tüütu järjekindlusega.

Ja lõpuks -- kui on üks imemõõk ja teine imemõõk, mis kohtudes maailmakõiksusele lõpu võivad teha, siis mis saab kui nad kohtuvadki? Õige, on veel kolmaski mõõk, millest teab ainult käputäis väljavalituid ja mille ainsaks ülesandeks on nood kaks hävitada... Camoon...

Mitte seda nüüd nii igav oleks lugeda olnud, ei, seda mitte, küll aga äratüütav. 3. Plussiga.