Hakkasin suure õhinaga 31. detsembri õhtul lugema Nik Perumovi romaani «Jumalate hukk: Hageni raamat»... õhin rauges esimese tunniga ning ega ma selle õhtuga esimesest osast kaugemale ei jõudnudki. Enne aastavahetust tuli juba passiivsematele naudinguvormidele üle minna...
Romaani põhiline häda on kahes asjaolus: kompositsioon ja zhanr.
Kompositsioon on minu meelest lombakas – autor tahab iga hinna eest luua võimsat ja mitmeplaanilist maailma. Tegutsevad kõikvõimalikud rassid ja rahvad, inimesed ja kõik see muu fantasynomenklatuur. Lahatakse võimu, usu ja maagia suhteid... ja seda nii sotsiaalsel kui ka poliitilisel tasandil. Kõige selle jaoks on vajalik tegevuse näitamine võimalikult erinevate isikute silme läbi... Perumov teebki seda, aga tulemuseks on üsna keeruline ja raskestiomandatav romaan – iga peatükk muutub minategelane ning see teeb sisu jälgimise üsnagi keeruliseks, eriti hull on romaani esimene osa, kus lisaks tegelastele vahetub kogu aeg ka tegevusaeg. Einoh, ma mõistan autorit, aga ehk oleks siiski olnud mõtekam see varemtoimunu mingi omavahelise vestluse käigus edasi anda?
Zhanriline puudus on rohkem personaalset laadi, sest üsnagi kõrges stiilis eepiline fantasy pole just minu lemmikzhanr. Ajuti oli ikka üsna tüütu lugeda mingitest maagia erinevatest liikidest ja arutust hulgast mitme põlvkonna jumalatest. Kõige lähem analoogia SFist oleks Roger Zelazny romaan «Valguse Isand» – samasugune jumalate rägastik, samasugune uue maailma loomine vana maailma hävitamise läbi jne. Loomulikult pole Perumov mingi Zelazny kloon, aga midagi ühist on neis küll.
Nüüd siis ka pisuke sisukokkuvõte!
Romaani kaks keskset peategelast on maag Hedin ja tema õpilane Hagen. Hedin on juba korra tahtnud teha Pimeduse Riiki, aga teised tema põlvkonna maagid on teda kambakesi võitnud ja pagendusse ajanud. (Just Hedini varasem elu moodustabki mind nõnda häirinud minevikuvaadete sisu.) Nüüd siis on Hedini pagenduseaeg lõppenud ning maagil on õigus omale uus õpilane valida. Romaan ongi üks suur seikluste ja tapluste rodu küll Hjörvardi kontinendil, küll igasugustes teistes maailmades ja dimensioonides. Intriig on ülihästi punutud, detailid veenvad ja lõpplahendus üsna üllatav. Hedini ja Hageni abilised/vastased on samuti omapärased ja meeldejäävad.
Hea romaan, mida ma tagantjärele üsnagi hindan, kuigi lugemisprotsess oli ajuti ülimalt vaevaline. See Tolkienilikult eepiline, Zelazny`likult hoolimatu ja neimahimuline ning Moorcockilikult sünkmorn maailm on paljulubav ja lummav. Kindlasti loen ka järgesid, kuid soovitada tõesti ei julge. Tegelikult on see (miinusega) neli muidugi väga hea hinne, sest «Gibel Bogov: Kniga Hagena» on ju Nik Perumovi esimene originaalromaan ja üleüldse teine romaan – selliseid kirjanikke pole ju palju, kes 31. aastaselt sedavõrd võimsa maailma välja mõtleksid ja romaaniks kokku kirjutaksid!
Loodan, et järgmisteks köideteks olen ma Nik Perumovi stiili ja sedasorti fantasyga rohkem sina peal... seda ma tean niikuinii, et autori kirjutamisoskus raamat-raamatult paremaks läheb...