Nyydseks ysna tuntuks saanud vene fantasyautori stilistiliste parandustega järg vanameister Tolkieni "Sõrmuste Isanda" triloogiale.
Triloogia "Pimeduse Sõrmus" tegevus toimub ca 300 aastat peale Sõrmuse Sõja võidukat lõppu. Vahepealsed sajandid on möödunud võrdlemisi rahulikult. Arnori ja Gondori Yhendatud Kuningriigis on aset leidnud yleyldine õitseng. Paraku pole rahu enam kauaks..
Frodo Bagginsi kaaslase Merriadoci kauge järeltulija Folko satub õhtusel metsarajal ootamatult vastamisi kummalise, kapuutsi riietatud tegelasega. Folko ehmunud poni paiskab ratsaniku seljast ja pageb. Kääbik ise haarab oma kuulsalt esivanemalt päranduseks saadud mõõga.. Kapuutsiga teelisel, kelleks osutub Thorini nimeline päkapikk, õnnestub närviline kääbik õnneks siiski maha rahustada.
Folko juhatab päkapiku enda juurde koju, kus selgub et Thorinit nagu kääbikut ennastki, huvitavad kangesti vanaaegsed raamatud. Kuulduste järgi pidada Kääbiklas leiduma isegi säärane rariteet nagu Bilbo Bagginsi enda kirjutatud "Punane Raamat", kus kirjeldatakse pikalt Bilbo enda ja Frodo ning tema sõprade seiklusi, haldjate keelest tõlgitud ajaloolisi materjale jms.
Järgmisel hommikul siirduvad kääbik ja päkapikk otsima põgenenud poni. Protsessi käigus pyyavad nad kinni põõsastikus ringi luurava härjapõlvlase. Viimast yle kuulates selgub ärevusttekitav fakt - härjapõlvlane on kellegi nurjatu tegelase poolt saadetud Isengardi, otsima ennast seal piirkonnas peitvate vana Sarumani poolt aretatud mäekollide järeltulijaid. See saab tähendada ainult yht - keegi yritab koondada 300 aastat tagasi puruks löödud pimeduse jõudude riismeid!
Säärasest uudisest tuleb tingimata informeerida kompetentseid organeid. Thorin asub aega viitmata teele Arnori pealinna poole. Folko jääb päkapikul nukralt järele vaatama.. Seejärel sylitab, saduldab poni ja sõidab Thorinile järele. Nii algavadki sõprade seiklused.
Kommentaariks. Hoolimata pisut ebalevast algusest ja edasise pisut hyplikust stiilist on see Tolkieni sarjale kirjutatud järg minu arust igati pädev. Mõni aeg tagasi sai mailinglistis sf2001 läbi võetud teema Tolkieni teoste liigsest eeposlikusest. Tundub et ka Perumov on leidnud sedasama. Igal juhul on siinsed karakterid ja syndmustik märksa rohkem detailiseeritud ja mittemustvalgetes toonides. Õlut kaanivad ja huligaanitsevad päkapikud, ohtrate positiivsete omadustega varustatud negatiivne kangelane, realistlikud olmedetailid, jne.
Negatiivse poole pealt jäi kohati mulje, et raamat oleks võitnud kui autor sellest veel vähemasti yhe korra põhjalikult yle oleks käinud. Nagu juba öeldud jäi stiil kohati hyplikuks ja rida syzeekäike ja detailikesi pisut absurdeteks.
Näiteks olukord kus mäekollidest kubisevas ja Eriti Kurjadest Vaimudest Vaevatud Moria kaevanduses ringi ekslevate päkapikkude kamp äkki nii umbes nädalaks aja maha võtab ja puhtjuhuslikult kuskilt koopast leitud mithrilist kõikvõimalikke sõjariistu kukub sepistama.
Või see kuidas Folkole kuskil raamatu teises pooles äkki "meenub", et tegelikult jäi tal koju maha palavasti armastatud kääbikuneiu, kellest kogu tegevuse käigus pidevalt und on näinud ja unistanud.. ;)
Jääb loota et triloogia teine ja kolmas osa on selles mõttes kypsemad. Sellele raamatule aga igati väärikas tugev neli.