Nick Perumov

Tegemist on tumedates toonides kirjeldatud high-fantasyga. Raamatu tegelased ei ole nii must-valged, kui paljudel lääne autoritel vaid rohkem halltoonides ja sedagi pööratud skaalaga, on ju positiivseks peategelaseks nekromant.

Nagu eelpool kirjutanu väitis, kui Perumovi aegajalt pikkadesse kirjeldustesse ja detailidesse liigsüvenev stiil meeldib, siis on raamat täiesti lugemist väärt.

Huvitav on see, kuidas võrreldes Almaznõi Metsh, Derevjannõi Metsh`iga saame täiesti teistsuguse ettekujutuse nekromantiast. Kui seal peeti nekromantiat mingiks vastikuks surnute elluäratamiseks, siis siin näeme, et sellel maagia harul on olemas täiesti kasulikud rakendused ja nekromant võib olla samavõrd vajalik nagu näiteks ilmavõlur. Kuid Pühal Inkvisitsioonil on selles suhtes mõistagi oma seisukoht ja nendega võitlemine ei ole maailma ainsa praktiseeriva nekromandi jaoks sugugi lihtne.

Samal ajal kui Fess süveneb Akadeemias nekromantia saladustesse ja harjutab kätt "rahutute" kalmistute peal, seikleb maailmadevahelises ruumis Klara Hümmel oma sõjamaagide gildiga, sattudes järjest väljapääsmatumatesse olukordadesse ja pääsedes neist järjest uskumatumatel viisidel. Neid vahepalu lugedes kippus mu kannatus küll katkema ja oli kange tahtmine, et see seiklus ühel või teisel viisil kiiremini ära lõpeks.

Ilmselt saaks seda raamatut adekvaatselt hinnata alles pärast seda, kui ka järjed läbi lugeda. Omaette võetuna jääb lugu selgelt poolikuks. Õigupoolest tundub, et "päris" tegevus ei jõua ka selle raamatu lõpuks veel alata. Mis seos täpselt on Fessil mõõkadega, see jääbki segaseks. Perumovi pikk ja põhjalik stiil soodustab küll tema maailma sisseelamist, aga kasina vene keele oskuse puhul muudab lugemise üksjagu raskeks ja aegavõtvaks. Ühe palli võrra madaldatud hinne on tingitud siiski peamiselt sellest, et ärritavalt pikaks olid venitatud sõjamaagide gildi seiklused maailmadevahelises ruumis.