Maalane David Heath vedeleb poolpilditus olekus Veenuse ühe soise sadmalinna Kalruna Kõigi Võimalike Naudingute Palee nimelises urkas, kui kaks veenuslast - mees ja naine - teda otsima ja ta deliiriumilaadsest olekust välja tirima tulevad. Bracketti kirjeldused Heathi joobesoleku nägemusest, mis vältavad tubli 3 lehekülge, tõid minule igatahes silme ette Robert De Niro tegelaskuju Sergio Leone meistriteosest «Once Upon a Time in America», kes selle filmi alguses, keskel ja lõpus näidatud raamloos ühes oopiumiurkas vedeles ja seal narkouima-nägemusi koges.
Pikapeale saavad veenuslased Heathi piisavalt kaineks, et too koos oma lemmiklooma, väikese minidraakoniga sealt kaasa saavad ja läbi soo sadamasse müttavad, kus Heathi laevale Ethne! asuvad. Järgmisel hommikul, kui mees on pildi rohkem ette võtnud, nõuavad nad, et ta neid Kuutule nimelisse müstilisse paika viiks, mille asukohta kuskil Hommikuopaalide mere kaldal vaid tema teab. David Heath on nimelt ainus isik, kes on teadaolevalt sellest kohast eluga tagasi tulnud.
Kuutuli arvatakse olevat koht, kuhu hallil ajal langes Veenuse kuu, mis siis kokkupõrkel planeediga selle koha radioaktiivseks või kuidagi muidu maagiatiineks muutis. Planeedil on välja kujunenud ka selle uskumuse religioosne organisatsioon - Kuusaladuste Valvurid ehk Kuulapsed - preestrite klass, kes David Heathi jahivad, kuna ükski surelik ei tohiks oma nina Kuutulle toppida. Samas usutakse, et kes on Kuutulest läbi käinud, muutub jumalaks. Just seda veenuslane Alor soovibki.
Lõpuks, kui Alor ähvardab Heathi, et seda jälitavad Kuulapsed on juba talle üsna kandadele jõudnud, nõustub Heath pärast pikka-pikka põiklemist ning tunnistamist, et ega ta Kuutule lävelt ise kaugemale sisse läinudki, neile siiski selle asukoha kätte näitama. Ning reis Hommikuopaalide merel lähebki lahti. Peatselt jõutakse merel sellisesse Sargasso mere laadis piirkonda, kus vesikasvud laeva endasse haaravad, nii et see vaid aerude ja terariistadega füüsiliselt tööd tehes edasi liikuda suudab. Taamal läheneb aga üha ähvardavama kiirusega Kuulaste laev, pardal grupp musti preestreid... Lõpuks jõutakse loomulikult ka Kuutulle. Ning siis juhtub veel mõndagi.
Lisaks Veenuse soise-niiske mussoonkliima ja sellise koloniaalkirjanduse rajamaade ja eelpostide räpaste sadamalinnade kõrtside ja kurjategijate maailma lopsaka ja värvika kirjeldamise oskusele valdas Leigh Brackett suurepäraselt ka nn. karmi koolkonna kriminulli ja noir-detektiivfilmi stiili, esteetikat ja väljendusvahendeid. Mitmete ta tegelaste kohta on öeldud, et neis on rohkem Bogartit, kui Humphrey Bogartis endas mõnes Chandleri või Hammetti ainetel vändatud 1940date krimifilmis.
Seos ei ole meelevaldne, kuna 1940ndate keskpaigaks oli Brackett lisaks oma kosmoseooperitele avaldanud ka paar karmi koolkonna kriminulli, nii et tuntud Hollywoodi filmiprodutsent ja -lavastaja Howard Hawks palkas ta oma film noir`i klassikaks saanud 1946. aasta linateose «The Big Sleep» (Raymond Chandleri Philip Marlowe` lugu loomulikult), milles peaosi mängisidki Humphrey Bogart ja Lauren Bacall, stsenaristiks. Õieti kaastsenaristiks, kuna üks stsenaariumikirjutaja oli William Faulkneri näol juba olemas, aga Hawksi meelest jäi temas midagi nagu vajaka. Nii andiski ta oma sekretärile korralduse: «See Bracketti-sell kirjutab päris hästi, palgake ta Faulknerile appi!» Kui stuudiosse ilmus paari nädala pärast «Bracketti-selli» asemel hoopis nägus naisterahvas, ei olnud kellelgi selle vastu muidugi midagi. Ning väidetavalt tegi Leigh Brackett Faulkneri ja Jules Furthmani käsikirja märksa noir`ilikumaks ja karmi koolkonna laadile vastavamaks.