Tekkis mõte ja vajadus teatud põhjustel põhjalikumalt süüvida 1930-1940ndate angloameerika ulme Veenuse-teemalistesse tekstidesse ja olulisim panustaja tollasesse Veenuse tekstikorpusse oli C. L. Moore`i kõrval loomulikult «Kosmoseooperite kuninganna» Leigh Brackett. Ning esimesena sattus ta kümnekonnast Veenuse-jutust ette just see.
See mainitud `tekstikorpus` kujutab siis 1962. aasta Mariner 2 eelset Veenust, läbitungimatusse pilvekihti peitunud soiseid ja palavaid lopsaka taimestikuga džungleid ning tohutuid ookeane täis maailma, mida asustavad erinevad tihti amfiibset laadi veenuslased, aga mille džungleis ja soodes elab ka kõiksugu dinosauruseid jm reptiilset faunat. Kuid ka floora on tihti pool-elus ja teistele liikidele eluohtlik. Vana hea Kuldajastu romantiline ja värvikateks seiklusteks justkui loodud koloniaalmaailm.
Eks neid konkreetseid Veenuse geograafia ja geoloogia nägemusi oli erinevaid, aga üldistavalt kirjeldasin siin sellist kõige levinumat. Ühe mitte nii drastiliselt erineva variandi pakkusid ju veel 1958. aastal välja noored Strugatskid oma «Purpurpunaste pilvede maas».
Igatahes algab kõnealune Bracketti jutustus sellega, et Maalt välja rännanud viie tuhande tõotatud maad otsiva kolonisti laevastik on juba aastakümneid mööda Veenuse ookeane ringi seilanud oma uue kodupaiga otsinguil, küll ei sobi üks rannikuala oma ebatervisliku kliima ja haiguste pärast, teine saarestik jälle eluohtliku loomariigi pärast, mõnelt rannalt on nende laevastiku ära ajanud Pilverahvas, teisalt jälle mingi teine põhjus. Inimeste populatsioon on aga hakanud pidevast ja sihitust merel loksumisest vähenema, peamiselt vaimsetel põhjustel, kuni jõutakse järjekordse asustamata näiva mudase ja soise rannani, mille taga paistab aga kindel maa - kõrge platoo, mis võiks maalastele eluks sobida. Saadetakse siis kolmeliikmeline tiim maastikuluuret tegema.
Brackett kirjeldab vaid talle omase värvikuse ja intensiivsusega kohalikku Veenuse loodust, seda tunnet, mis valdab tegelasi läbi selle aurava ja soise džungli platoo suunas mütates, taamal kostumas kohalike hiidsisalike hääled jmt. Jõutakse platooni ning üht maa-alust tunnelit mööda üles ronima asudes jõuatakse maa-aluse järveni, milles nähakse ujumas inimlaste suurusi amfiibseid olendeid, kelle pea veidi õitsvat võilille meenutab. Uudishimulikult ja nõtkelt lähenevad need maalastele... ning puhkeb verine konflikt. Millesse sekkuvad peagi nende amfiibide liigi täiskasvanud esindajad. Oma elu eest pagedes jõuavad kaks maalast kolmest napilt läbi ühe augu koopalaes sellest maa-alusest maailmast välja platoole, kus leiavad eest ilusa metsase oru, mis sobiks nii hästi nende elupaigaks, kui vaid seda ei asustaks juba teine veenuslaste rass, rohkem humanoidsed telepaadid, kellega maalastel õnnestub ilma konfliktita suhtlusse asuda. Peagi selgub, et need on omal ajal selle oru noilt maa-alusesse järve elama sunnitud amfiibidelt vallutanud...
Lahendus, mille Brackett sellele keerukale kolme osapoolega olukorrale pakub, on ootamatu, jõhker, küüniline ja absoluutselt mitte õnnelik lõpp (aga ega Brackett polnudki nende poolest kuulus).
«Hääbuvad veenuslased» on seni loetud Leigh Bracketti Veenuse-lugudest vast kõige kahvatum, aga ometigi piisavalt tasemel tekst, et ülesirvimisel meeldivaid emotsioone esile kutsuda. Veidike liiga pulp ta oli ja 1945. aasta kevades pisut liiga vanamoodne: 1932. aasta loos oleks selline maailm ja väljamõeldud veenuslased üsna novaatorlikult mõjunud, sestap ka hinne ühe palli võrra alla. Aga kirjutatud oli see tekst mõnusalt, kaasahaaravalt ja värvikalt. Tegelastega oli vaeva nähtud, neid korralikes pooltoonides esitatud ning loo suur konflikt ja tegelaste omavahelised suhted polnud kindlasti 1932. aasta pulp.