Jutt on kirjutatud Nostradamuse ettekuulutusi tõlgendava originaalantoloogia tarbeks. Sarah on keegi vanemapoolne naisterahvas, kes kangesti üritab spirituaalselt ühendust võtta oma surnud abikaasaga. Kas tema amatöörlikud seansid on sellega otseselt seotud või mitte, aga ühel ööl hakkavad Sarah hoovi ilmuma miskisugused robotid, alienid ja muu sedasorti rahvas kaugest tulevikust, kes alguses ei saa ka ise millestki aru aga siis seletavad talle inglise-prantsuse-saksa hädises segakeeles, et kusagil kaugel tulevikus on ajarännu masinavärgis mingi jamps juhtunud ja võib esineda teatavaid ajutisi tüsistusi reisi sihtpunkti jõudmisel. Noh aga et üldiselt ei tasu muretseda. Sarah aga – kuna tegemist on usinalt kirikus käiva mutikesega – näeb selle tuleviku kaadervärgi kogunemises läheneva Apokalüpsise märke, nii nagu neid on kirjeldatud apokrüüfilises Ilmutusraamatus. Alienid paigaldavad Sarah keldrisse nn. piksevarda, mis edasisi kõrvalekaldeid vältima peaks. Sarah aga demonteerib selle lootuses, et viimsepäeval pidid ju surnud üles tõusma ja ta saab taas oma abikaasaga kokku. Üldiselt päris lahe lugu, mis küll viite palli välja ei punnita, aga pole ka igav ega vaimuvaene. Nostradamuse kirjutistega otsest seost küll ei ole, aga antoloogia avalooks sobib hästi.