Seitse lehekülge, mis lõppeb olemise jõe poolelauselise, aga emotsionaalselt tugevalt mõjuva kirjeldusega: „… vahutav kollane juga minu seest välja purskas, …“.Olemise jõgi raamib juttu, sellega algab (pealkirjast ju jutt algab) ja sellega lõppeb (viimased kolm sõna on siin esitamata).
Mina näen tekstis kolme eri juttu ja hinne sõltub kõige enam sellest, millist neist hindamise aluseks võtta.
Esimene jutt (see kooruke) on lihtsakoeline seiklusjutt. Kirjutaja on sattunud hoogu ja oma hoos rappa põrutanud. Mingil hetkel on ise ka aru saanud, et rabas on ja pole raatsinud valmis teksti prügikasti visata. Luuletanud siis lõpu, et see kõik oli uni, arvutimäng või loetav raamat. Saatnud teksti ära, ikka tore ju näha oma nime raamatusse trükituna. Keskpärane lugu (3). Loo keskpärasusest on eelarvustajad pikalt juttu teinud.
Teine jutt on koorukese varjus olev valm. Kõigepealt on ligi seitse lehekülge ulmekirjanduse paroodiat ja siis võetakse kümnel real kokku, et kuseminegi on olulisem, tähtsam ja võimsam kui (seda laadi ulme)jutud – öeldakse näkku valusat tõtt. Kesine lugu (2). Kesine seetõttu, et kohale ei jõudnud. Mul pole miskit taolise sõnumi vastu (sõna ja arvamuste vabadus), aga … nagu eelarvustustest näha – keegi ei tajunud taolist sõnumit. Keegi ei tajunud seda seitset lehekülge paroodiana! Kui sõnumist aru ei saada või sellest saadakse valesti aru, siis pole süü mitte vastuvõtjal, vaid ikka saatjal.
Kolmas jutt on psühhanalüütiline keskeakriisis mehe jutt. Tekstis on kaks erinevat mina-tegelast, see pöörab pilgu kolmanda otsingule – jutt autorist. Jutt autorist (see on siis päris autori poolt välja mõeldud autor), kes kirjutab sellist lihtsat ulmejuttu ja muudkui sublimeerib. Vahutav kusejuga on loomulikult viide autoris hirmu tekitavatele eesnäärmeprobleemidele – et kui imeline ja tore on ikka vahutav juga – hirmudeta aeg (!, mis minevikus ja tulevikus?). Eelnev seitse lehekülge peaks siis sisaldama detaile selles võtmes?
Miskit justkui leiduks:
• Sinine ammulett, mida kõik ihaldavad ja mis kõikvõimsaks teeb on Viagra tablett;
• Puur, mida peategelane ei ava, on mitmetähenduslik:
o pärakas, kuhu arst peaks torkama oma sõrme kompimaks (palpeerimine) eesnäärme seisundit – hirm selle protseduuri ees heidutab arsti eest;
o puuris on naise näoga lind, see on ainuke jutus kirjeldatud naine, kes üritab minategelast lõksu meelitada (ise seda teadmata/teadvustamata), naise juurde minek = vangi minek;
o puuri ei avata – vabatahtlik tsölibaat;
o tsölibaadi valik ei ole ennastmõistetav, seda põhjendatakse – puuris (kas nüüd tähendavana abielus või lähisuhtes olemist) kaduva individuaalsusega – neli isikut on eristamatult kokku sulanud ja neil on tegelikkusest väärkujutlused;
• Kahvatu ustav kääbus Myrt, keda kõik, peale minategelase peavad (autori arvates) eemaltõukavaks, kahvatus viitab saladuses (keldris) hoidmisele – autor alustab juttu selge viitega, et tema kauane salajane sõber mõjub teistele eemaltõukavalt.
Ühe ulmejutu tõlgendamine psühhoanalüütilise oopusena (vananeva kapihomo hirmude kajastusena) oleks mõistlik vaid oluliselt teises kontekstis – igal juhul mitte Täheajas – niiviisi loodud autoris pole midagi ulmelist (vilets - 1), teemast mööda.
