Kirikuõpetaja Alfons peab varajasel hommikutunnil sügavalt ohkama, sest tema maja ees on peatunud limusiiin, mille avatud ustest-akendest kostab valju tümakat. Auto juures pidutseb mingi mees kolme tšikiga. Alfons läheb välja ja palub häirijatel lahkuda. Kui aga pidutsejad kuulevad, et Alfons on vaimulik, teeb nende ninamees talle ettepaneku vestelda veidi religiooniteemadel. Järgneva jutuajamise käigus püüab võõras mees vaimulikult teada saada Jeesuse jumaliku ja inimliku olemuse dualistliku vastuolu kohta. Selgub, et võõras pole sugugi rullnoka-tüüpi põmmpea, vaid on usuasjadele mõelnud ja paneb Alfonsi ebamugavasse olukorda, kus ta midagi konkreetset vastata ei oska. Keskne näide on see, et kui Jeesus sittus, kas ta siis oli jumal või inimene. Ja kui ta võis olla kohati jumal ja kohati inimene, siis kes oli ta surres.
Vaimuka mõistujutu lõpuks peab lugeja ilmselt järeldusele jõudma, et võõras on tegelikult Saatan, kes kristlase usku tuli proovile panema, aga nagu mõistujuttude puhul ikka, võib loos olla veel mingeid tähendussõnu, mille avastamise jätan lahkesti teistele.