Kaugel ja kaunil planeedil on siuke armas ja meeldiv loodus, kus isegi üksteise ärasöömine, mida ju paratamatult ette tuleb, käib armsalt ja meeldivalt. Ja kasvavad seal teemantpuud, millest saab teha midagit kordumatut ja hinnalist. Ja kohusetundlikud inimesed harvendavad teemantpuumetsa vaid natukene, nii et mets sellest vaid veel paremini kasvaks ning ühtlasi ei lähe niiviisi ka teemantpuu hinnad alla. Järsku saabub aga kamp pahasid, kes tahavad terve salu korraga maha võtta. Muidugi ei lähe see neil läbi - kohalik loodus saab kohe aru, et pahad tuleb kavalasti nahka panna. Tulebki välja, et see ökosüsteem on üks mõtlev tervik ja vana hiigelkilpkonn, kelle seljas juba kuus põlve lapsi ringi sõitnud, on ühtlasi süsteemi CP-unit.
Naiivne lugu küll, aga kenasti - tiba Windhami meenutavalt - ning leidlikult kirja pandud. Tundub, et olen seda kunagi ammu ka vene keeles lugenud, siis jäi üsna segane mulje.