Randall Garretti jutu «Gentlemen: Please Note» puhul oleks ka mõningad eelteadmised vajalikud. Ei, mitte palju, aga pisut teaduslugu võiks lugeja siiski teada, sest teksti keskseks tegelaseks on Isaac Newton.
Jutu sisuks on pakk kolmesaja aasta vanuseid kirju, mille üks teadlane leidis ja mille koopiad ta siis oma sõbrale saatis, et too leiaks temale ligipääsetavatest arhiividest ehk vihjeid sündmustele, mida kirjad kajastavad. Rahvusvaheline olukord on teadagi pingeline, hoolimata sellest, et Prantsuse sõda sai läbi juba üheksa aasta eest, täpsemalt 1948. aastal.
Kirjad on omal ajal saadetud ilmkuulsale humanitaarile Isaac Newtonile ning kirjad on kahelt isikult: ühelt suurtükiväe kindralilt ja Isaac Newtoni õpetajalt. Kindral palub Newtonil välja arvutada mingeid kahurite lasketrajektoore. õpetaja aga noomib, et tema andekas õpilane end pisiasjadele kulutab.
Kirjade toon läheb pikkamööda üha närvilisemaks, sest kindrali arusaamise järgi takerdub Newton enam ja enam ebapraktilistesse pisiasjadesse ning õpetaja arvates lähevad tema õpilase teooriad üha sõgedamaks, et mitte öelda hullumeelseteks.
Lugejale hakkab aga vaikselt koitma, et Isaac Newton on teinud miskeid avastusi gravitatsiooni ja valguse alal... neid, millega sai kolmsada aastat hiljem kuulsaks Albert Einstein.
Aga see pole veel jutu puänt!
Tegu siis alternatiivajaloolise ja samas ka epistolaarse ulmejutuga, kus mängitakse läbi Isaac Newtoni teistsugune elukäik.
Eelkõige tuleks ära märkida, et ülimalt meeldiv oli lugeda haritud ja paljulugenud autori kirjutatud ulmelugu ning lisaks, et mõneti meenutas see tekst mulle teatavaid pseudoajaloolisi pajatusi. Pean silmas, et ajalugu ja tuntud tegelased ja huumor... aga kui pseudoajaloolistes pajatustes olid tuntud sündmuste tundmatud taustad, siis käesolevas jutus oli tuntud isiku teistsugune elu.