"Kuninga Mõõgameeste" üksteisega lõdvalt seotud romaanide tsükli teine raamat. Kuna ühendavaks teguriks on ainult setting ja mõningad tegelased, siis võib neid romaane lugeda suvalises järjekorras. Seekord kandub tegevus vulkaanilistest saartest koosnevasse viikingeid meenutava elanikkonnaga piraatide riiki. Romaan algab motoga Shakespeare Hamletist ja omalaadne Hamleti - variatsioon see tegelikult ongi. Reeturlikult tapetud kuningas, eksiilis viibima sunnitud troonipärija, reeturlik onu ja ema, kes abiellub värdjaliku mehevennaga on kõik siin olemas. Maksimumist võtab punkti maha paiguti hõredaks jääv tekst (mis tõsi küll vaheldub äärmiselt pineva, lehti pöörama sundiva ja ööajast lugemiseks aega laenama ajava tekstiga) ja ohtralt kasutatav kohalik keel. Nimelt kõnelevad need mereröövlid kas vanainglise, vananorra või siis Duncani poolt väljamõeldud ja neid kahte meenutavat keelt ja Duncan kasutab seda päris ohtralt, mis tegelikult natuke raskendab lugemist. Samuti peaks ära mainima omapärase nipi, mis Duncan lugejate huvi äratamiseks on välja mõelnud. Nimelt kirjeldatakse kõikides sarja raamatutes sama maailma osalt samade tegelastega. Duncanil õnnestub tappa üks oma tegelastest ühes raamatus ühtmoodi ja teises hoopis teistmoodi, paarkümmend aastat varem, mis omakorda peaks muutma kogu sündmuste järjepidavust. Kuna mõlemad tapmised toimuvad raamatute lõpus, jääb üle ainult loota et kolmandas raamatus antakse rahuldav selgitus toimunule. Aga sword and sorcery fännidele julgeks soovitada küll: Duncan oskab pinget tekitada ja üleval hoida päris hästi, samuti pole ta kokku hoidnud huumoriga, mis minu silmis on vaieldamatu pluss.