Varsti aga selgub, et tegemist on sellise firmaga, kus mida rohkem töötatakse, seda rohkem ollakse firmale "võlgu" ja lahkumine sealt on praktiliselt võimatu. Peategelane ja tema saatusekaaslasest sõbranna/toanaaber mässitakse järjest rohkem "võlgadesse" ja nende tulevik meenutab pärisorja oma.
Siinkohal lähebki jutt lausa magedaks. Sekkub mingi valitsusametnik ja feodaalse firma paneb paika labane ähvardus asi ameerika ajalehtedes avalikustada. Ameeriklasest kirjanikul on küll õige hea ettekujutus "demokraatiast" ja suure kella külge panekust, eriti veel suhteliselt korrumpeerunud süsteemis.
Natuke meenutas Ian McDonaldi lähituleviku India-lugusid ja Paolo Bacigalupi samasuguseid Tai omasid, eelpoolnimetatud on aga taustatundmise ja kohaliku koloriidi valdamise poolest McHugh`st mäekõrguselt üle. Lõpuosa kiskus hinde nõrgale "kolmele".