Jutt ongi esitatud katkenditena endise senaatori Lillian Hellmani lõpetamata autobiograafiast ning jutu sisuks on peamiselt Hellmani suhted Hammettiga. Taustaks siis Hellmani (alternatiivajalooline) poliitikukarjäär. Jutu mõte on lihtne: kui oled inimene, siis ei saa sa olla poliitik... poliitik peab varem või hiljem oma sõpradest/tuttavatest lahti ütlema. Hammett ütles Hellmanile kohe, kui too poliitikasse läks, et parteikaaslased sunnivad teda kunagi oma sõpru maha salgama. Hellmani inimlikkuse proovikiviks saabki abieluväline suhe (kommunist) Hammettiga. Kas ta tunnistab seda, või eitab..?
Jutu ainus ulmeline moment ongi need alternatiivajaloolised muutused: Hellman ei ole vasakpoolne ja saab senaatoriks. Kõik muu on täiesti realistlik lugu inimestest ja nende suhetest. Usun, et tüüpilisele ulmefännile selline ulmerealism ei meeldi, aga mina olen seda juttu kaks korda lugenud ja mõlemad korrad maksimaalselt nautinud. On tundeid ning on ajastu suurepärast ja tõetruud kirjeldamist. Täiskasvanud kirjandus ja lihtsalt täiuslik tekst.
Lugesin juttu vene keeles ja pealkirjaga «Святые грешники» ning ilmus see ajakirja «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» vene väljaande «Сверхновая американская фантастика» esimeses (juuli `94) numbris.