Gromovi "Veepiirist" neli aastat varasem jutt vedelast planeedist. Autorid avaldavad idee eest tänu Poul Andersonile. Hästi tehniline tõsiteadusliku inseneriulme näide, mis jagab paljude selle zhanri teoste ühist puudust - tehnoloogiliselt kahtlaselt tänapäevaseid probleeme. Nii peab üks peategelane lõpuks minema oavarre (orbitallifti) külge kinni jäänud rikkis kapslit käsitsi lahti päästma. Ei tahaks kuidagi uskuda, et tsivilisatsioonis, mis on suuteline ehitama orbitaallifti ja tähelaevu, kus nanorobotid skeemi järgi ükskõik mille võivad koku panna, peab keegi maa ja taeva vahel rippudes mingi kinnikiilunud klambriga maadeldes kätt väänama... Kollivuudi filmi jaoks on selline rippumise stseen muidugi kohustuslik, aga ega sel ju mingit muud mõtet ole.
Jutu päästab katastroofis ellu jäänud meeskonnaliikmete inimsuhete meisterlik kujutamine. Tekst, milles kõik konflikti pooled on mingil määral vastikud tüübid, on väärtus omaette. Selle eest siis lõpuks viis punkti.