Sirvisin vanu ajakirju ja silma torkas päris silmatorkav lugu. Oli selline stiilipuhas ja ladus jutt. Ülesehituselt meeldis too nüanss, et tegevustik toimus ainult ühes korteris ja läbi kolme tegelase dialoogide maaliti silme ette mõnus apokalüptiline olukord. Mõtlesin veel tükk aega, et kas autor on teoloog või kes. Nimelt see olukord oli päris piibellik - kristlased olid juba maa-pealt taevasse võetud ning ülejäänuid hakkasid tabama kõiksugu nuhtlused (kuumus, haigused jne). Selles mõttes oli kontekst väga sisu- ja mõttetihe. Lõpp oli veidi järsk jah. Peategelase karrakteriga seoses ei mõjunud enesetapp eriti usutavalt. Aga kui ma seda naljakat pealkirja analüüsisin, siis läks loo lõpp ja pealkiri väga hästi kokku. Sol on päike ja soteria on siis vist ohver või päästja või mõlemad. Ei mäleta täpselt, peaks järele vaatama. Igatahes tundub, et kui see naine poleks seal lõpus nn lusikat liigutanud, oleks pidanud ka pealkirja ümber muutma või loo hoopis mõnele muule nüansile üles ehitama. Igati eeskujulik lugu, midagi halba öelda ei saa. Seetõttu VIIS + (huvitav, miks ta enam ei kirjuta?)
