Androidide omavahelised dialoogid peaksid pakkuma suurt rõõmu neile, kellele meeldis kogumikus "Lilled Algernonile" avaldatud Aldissi jutt "Who Can Replace A Man". Need on kohati lausa nii head, et ma ei suuda hoiduda kiusatusest üks niisugune dialoog (oma arglikus tõlkes) siinkohal ära tuua. Arutluse all on küsimus, miks inimesed joovad alkoholi.
"Mis see on, mida nad joovad ja mis muudab nad meeletuks?"
"Üldistatult nimetatakse seda alkoholiks."
"See ei ole nagu õli."
"See on nagu õli."
"Paistab, et see mõjub neile halvasti."
"See mõjub neile halvasti."
"Miks nad seda joovad?"
"Teooria kohaselt meeldib neile meeletuks muutuda."
"Paistab, et esialgu nad naudivad seda mürki."
"Hiljem see tapab nad."
"Nad ei suuda püsti tõusta."
"Kas nad teavad seda?"
"Nad teavad seda."
"Nad joovad seda ikkagi."
"Nii oleme me näinud."
"Nad nimetavad seda Inimlikuks Seisundiks."
"Siis nad surevad. Nad on kindlasti hullud."
"Teooria kohaselt on nad hullud."
"Ma loodan, et nad meid ei kahjusta, kui nad hulluks lähevad."
"Teooria kohaselt on neil kolm seadust, mis ei luba neil meid kahjustada."
"Kas need seadused toimivad?"
"Mõnikord need ei toimi."
Tehnilised edusammud on küll toredad, aga kuhugi ei ole kadunud tänapäeva Euroopat (ja maailma laiemalt) kummitavad probleemid. Kliima soojenemine on näiteks Briti saartel rannajoont juba sedavõrd kokku surunud, et mõnes kohas võib meres mõõna ajal kirikutorne näha. Rassism ja ksenofoobia lokkavad täiega - Euroopas elavaid moslemeid pannakse igal võimalusel vangitorni ja Vahemerel Euroopa poole tossutavaid põgenikelaevu uputatakse halastamatult. Alustatakse sõda ühe Hiinast lahku löönud väikese islamiriigiga, kes justkui olevat Euroopa pihta mõned raketid tulistanud.
Üldiselt ongi kogu romaani meeleolu tugevalt pessimistlik, toon aga valdavalt satiiriline. Lugejale võib probleeme valmistada asjaolu, et romaanil tegelikult puudub sü˛ee kui niisugune. On küll hulk tegelasi, kes esimesest leheküljest viimaseni omi asju ajavad ja samuti hulk tegevusliine, mis kestavad läbi terve teose, aga üldjoontes on tegu võrdlemisi kaootilise seguga dialoogidest, esseedest ja anekdootidest. Need omavahel lõdvalt seotud üksikkomponendid aga on niivõrd head, et täiesti võimatu on mitte panna sellele romaanile kõrgeimat hinnet. Kohati tuletas teos meelde Vonneguti, ainult et tundus millegipärast parem. Võib-olla on põhjuseks see, et probleemid, mille pärast Vonnegut südant valutas, on minu põlvkonna jaoks sageli n-ö isade ja vanaisade probleemid, Aldiss aga käsitleb seda, mis on siin ja praegu.
Kuu aega tagasi poleks uskunud, et ma panen Baasis viie teosele, mis on eelkõige poliitiline ja mida võiks ehk nimetada lausa euroskeptikute piibliks. Aga siin see on.